Intervjuu: Eesti ja Tšehhi vajavad paremat tutvustamist

Alexandr Langer. Foto: PP

Vastab Alexandr Langer, Tšehhi suursaadik

Pärnu hansapäevadel esinenud Tšehhi vanamuusikaansambliga Remdih käis suvepealinnas ka Tšehhi Vabariigi suursaadik Eestis Alexandr Langer.

Ajal, mil Eesti hakkab kaaluma mõnes riigis oma saatkonna sulgemist, peab suhteliselt väike Tšehhi saatkondi kõigis Balti riikides. Miks? Suursaadik Langeri arvates on põhjus Tšehhi endise presidendi Vaclav Haveli väga soojas suhtumises Eestisse, Lätisse ja Leedusse, tänu sellele on siiani säilinud otsene diplomaatiline läbikäimine.

Mis tõi teid seekord Pärnusse peale kontserdi?

Ühest küljest oli Pärnusse tuleku põhjuseks tõesti Remdihi kontsert. Teisalt tahtsin seekord põhjalikumalt tutvuda linnaga. Olen siin olnud korduvalt varemgi, kuid tavaliselt ikkagi seoses mõne konkreetse kultuurisündmusega. Kohtusin Pärnu linnavalitsuse esindajatega, sest paraku on kujunenud kuidagi nii, et saatkonna korraldatavad kultuurisündmused toimuvad kas Tallinnas või Tartus.

See on tüüpiline, aga kuidas saaks teha nii, et Pärnugi kultuurikaardile ära mahuks?

Asi on kahjuks eelarve piiratud võimalustes. Remdih on esimene, kes saadeti konkreetselt esinema Pärnusse, ega jää viimaseks. Tahaksin tuua Pärnusse rohkem tšehhi kultuuriüritusi. Näis, kuidas see õnnestub, sest olen siin suursaadik olnud 2008. aastast ja meie tava on kuni neli aastat ühes riigis, seega võib minu Eesti periood lõppeda järgmise aasta suvel, aga midagi jõuame kindlasti veel teha.

Eestlastele seostub Tšehhi kohe vahva sõduri Švejkiga, kellest üllatuslikult tšehhid ise väga lugu ei peagi, arvates, et Švejk pilab neid. Pigem tõstetakse teil esile Franz Kafkat ja Milan Kunderat.

Kindlasti ei kirjutanud Jaroslav Hašek oma “Švejki” tšehhide halvustamiseks, kuigi seal on enesekriitikat. Ta kirjutas raamatut pubis õllekannu juures ja pani sinna kokku nii hea kui halva tšehhide rahvuslikust mentaliteedist Austria-Ungari keisririigi aegu.

Minu keskkooliajal, kui kõigest ei saanud rääkida avalikult, aga Švejk oli programmis, küsisid õpetajad, kas peaks teda pidama totaalseks idioodiks või vastupanugeeniuseks. Ilmselt oli Švejkis mõlemat, võib-olla ta oli kuulutatud idioodiks, sest tahtis avaldada vastupanu?

Pean lugu nii Kafkast kui Kunderast, aga Kafka pole kirjutanud ridagi tšehhi keeles, eelistades saksa keelt.

Kundera on fantastiline autor, suurem kui rahvus, ega luba oma loomingut tõlkida, vaid teeb seda ise, kuna usub, et tõlkijad ei suudaks kõike edasi anda.

Lisame siis filmirežissöör Miloš Formani, tema ”Lendas üle käopesa” ja ”Amadeus”.

Võib tunduda kummaline, aga meile pole rahvus väga oluline, isegi konstitutsioon algab sõnadega: ”Meie, Tšehhi Vabariigi kodanikud …”, ilma et oleks vihjet rahvusele, rõhutab ideede, kultuuri tähtsust, mitte etnilist päritolu.

Mis võib olla põhjus, et Eesti-Tšehhi majanduskoostöö on tagasihoidlik? Vaid 21 Tšehhi osalusega ettevõtet, napilt otseinvesteeringuid, vähe turiste.

Meie riigid on ristteel. Elame ajal, kui lisaväärtus tuleb teadmistest, mitte näiteks rasketööstusest. Tšehhi ekspordib endiselt palju raske- ja masinatööstuse toodangut, ma pole Škoda autode vastu, need on head, aga klassikalises ekspordis oleme jõudnud piirini, kus areng takerdub.

Peame minema rohkem teaduspõhisele arengule, meil jätkub kutsehariduse ümberkorraldamine, rohkem rõhku teadusuuringute edendamisele.

Ühendus Tallinna ja Praha vahel pole küllalt hea. Autoga tulles peab sõitma läbi Poola, lendamine on nii või teisiti ikkagi kallis. Peame ennast teineteisele rohkem tutvustama. See, et Skype leiutati Eestis, on tšehhidele alati üllatus, kui juhtun seda mainima. Meie eksport Kesk-Aasiasse ja kolmanda maailma riikidesse kasvab, seetõttu ei otsita aktiivselt muid turge, kuid tuleb aeg, kui hakatakse rohkem tähelepanu pöörama lähiregioonidele.