Peame mäletama, et mitte kunagi enam alla anda

Ants Laaneots
, kaitseväe juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseväe juhataja, kindral Ants Laaneots.
Kaitseväe juhataja, kindral Ants Laaneots. Foto: Ardi Truija

Pärnumaa inimestel, meie isadel ja vanaisadel, emadel ja vanaemadel oli Teise maailmasõja esimesel sõjasuvel Eestis nõukogude võimust ja selle kaasajooksikutest, alanud repressioonidest villand. Mõni nädal tagasi oli olnud juuniküüditamine. Saksa väed olid juuli esimestel päevadel alles Riias ja kardeti, et Punaarmee ja NKVD võivad taganedes panna toime veel rängemaid kuritöid ja kasutada põletatud maa taktikat.

Vabaduse ja iseseisvuse vaim, sallimatus ülekohtu vastu on Kilingi-Nõmme linna ning lähinaabrite Saarde ja Tali valla inimestel alati tugev olnud. Punaarmee ja NKVD eest metsa läinud mehed organiseerisid väga lühikese ajaga põrandaaluse võrgustiku ja relvastusid, kes millega sai. Otsustati välja astuda ja võim oma kätte võtta. Nüüd, kui sõda oli alanud ja Saksa väed tungisid peale, uskusid inimesed, et Eesti riik ja normaalne elukorraldus on võimalik taastada.

Liivamäe lahing metsavendade ja punaste hävituspataljoni vahel 4. juulil oli varitsuslahing, sõjalises mõttes ainuõige lahendus saavutada edu olukorras, kus esimesena mainitud olid rõhuvas vähemuses ja halvasti relvastatud. Metsavendade juhi, Vabadusristi kavaleri major Paul-August Lillelehe plaani kohaselt tuli punastel lasta lõksu joosta Liivamäe männikus. Välja jõuti panna umbes 80 meest, nende seas mitut masti linnamehi, mehejõus talumehi, habemikke taate ja verinoori koolipoisse. Kaasa lõi käputäis reservohvitsere ja Kaitseliidu pealikuid.

Relvastus oli kesine: peamiselt jahipüssid, mõni vintpüss ja püstolid. Metsavendade positsioonid valiti mõlemal pool maanteed, seal kus mets ulatus maantee äärde.

Eesmärk oli, võttes arvesse oma nigelat relvastust, hävitada ootamatu lähimaa tulelöögiga hävituspataljoni autokolonn käigu pealt. See osaliselt õnnestuski. Tuli hävituspataljonlaste esimeste autode pihta oligi hävitav, kuid viimaste autodeni metsavendade tuli ei ulatanud. See võimaldas punastel end koguda, avada äge vastutuli metsavendade vasakule tiivale ja hakata ülekaalukate jõududega piki maanteed suruma linna poole. Olukord muutus metsavendadele tõsiseks.

Lahing oli kestnud juba poolteist tundi, kui murrangu sellesse tõid Mõisakülast kohale jõudnud, korralikult relvastatud Eesti piirivalvurid kapten Villem Raidi juhtimisel. Nende ootamatu rünnak hävituspataljoni paremale tiivale lõpetas kiiresti punaste vastupanu ja sundis nad korratult põgenema.

Edu saavutati tänu toonaste reservväelaste ja kaitseliitlaste heale väljaõppele ning kõrgele võitlustahtele ja reservohvitseride oskuslikule juhtimisele. Sisuliselt lõi spontaanselt ja kiiruga moodustatud ning halvasti relvastatud metsavendade malev ülekaalukat automaatrelvadega varustatud hävituspataljoni ja tõestas, nagu see oli juba juhtunud Vabadussõja päevil, Eesti meeste meelekindlust ja vaprust.

Juulisündmused 1941 Kilingi-Nõmmel ja Liivamäe lahing puudutasid mind ja minu peret väga otseselt. Kusagil siin, nende mändide all võitlesid täna pärastlõunal 70 aastat tagasi ka minu isa ja tema vend, onu Juhan. Herbert Lindmäe on kirjutanud raamatus, et minu isa olevat võtnud eelmisel päeval enne Liivamäe lahingut üle Kilingi-Nõmme täitevkomitee ja aidanud kaasa Eesti Vabariigi võimu taastamisele.

Teine maailmasõda paiskas meie pere laiali. Kes põgenes välismaale, kes sattus NKVD vangilaagrisse, mind ema ja onuga küüditati Siberisse. Oma isa ega ema ma ei mäleta, nad surid, kui ma olin väike.

Minu ja minu pere saatuses ei ole mitte midagi erilist. See kõlab kalgilt, ent paraku on see tõsi. Meie pere oli vaid üks kümnetest tuhandetest Eesti peredest, kelle elu ja unistused sõda ning nõukogude repressioonid purustasid. Meie rahvas maksis kõrget hinda selle eest, et me agressorile vastu ei hakanud. Kaotasime Teise maailmasõja tulemusena viiendiku oma rahvastikust.

70 aasta tagustes sündmustes on palju õpetlikku tänapäevaks: Liivamäe lahing andis veel ühe ereda näite sellest, kui haavatav on väikerahvas suure riigi propaganda ja psühholoogiliste mõjutuste suhtes. Stalinlik propaganda suutis lüüa 1940.–1941. aastal ja hiljemgi saatusliku kiilu Eesti rahvasse, lükates meid kahele poole barrikaade. Moodustasid ju enamiku purustatud hävituspataljonist nõukogude propagandast lollitatud noored Pärnu ja Sindi töölised.

Vennatapp ja üksteise reetmine jätkus õnnetuseks pärast Eesti taasokupeerimist NSV Liidu poolt 1944. aastal.

Väikerahvale on propagandarünnakud ja psühholoogiline sõda ülimalt ohtlikud tänapäevalgi, sest väiksusest tulenevat kroonilist alaväärsuskompleksi põdevad inimesed on kergesti mõjutatavad ja depressiooni viidavad, nende tahe on lihtsalt murtav.

Selles, et nüüdisaegsel Vene neoimperialistlikul propagandal on mõju meie inimestele, on kerge veenduda, kui lugeda meie oma kodukootud kritikaanide pidevat hala või kommentaare internetis. Peame mõistma, et süstemaatiline, suunatud ja ühepoolne oma rahva ja riigi halvustamine ning mahategemine avaldab pikema aja jooksul negatiivset mõju meie kõigi mõttemaailmale. On vaja, et sellele ei astuks vastu ainult inimesed eraldi, vaid oluliselt laiem seltskond, ühiskond tervikuna.

Sündmused Pärnu maakonnas 1941. aasta suvel kinnitasid veel kord, et kui pidevalt ohustatud väikerahvas tahab vabana kestma jääda, peab ta olema väga ühtne, tugeva meelekindluse ja tahtejõuga. Nii nagu seda olid Pärnumaa mehed suvel 70 aastat tagasi. Ühtne ja meelekindel rahvas on võimeline suurteks tegudeks. Selle ere näide on meie Vabadussõda, aga ka soomlaste Talvesõda, milles 3,7miljoniline rahvas suutis end edukalt kaitsta 172miljonilise agressori eest.

Peame ühiselt jätkuvalt hoolitsema selle eest, et meie rahva meelekindlus ja ühtsus tugevneksid.

Selles karmis maailmas peame tõestama iga hetk iseendale ja kõigile teistele, et meie Eesti on olemas, me oleme vabad, väärime oma riiki ja seisame selle eest. Ükskõik mis hinnaga.

Eesti riik on viimase aastakümne jooksul teinud kõik endast sõltuva, et meie rahvas oleks sõjaliselt usutavalt kaitstud. Eesti ei ole enam üksi nagu 1939. aastal, oleme NATO ja Euroopa Liidu liige. Eesti riigikaitse põhineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kollektiivkaitsel.

Kaitseväe juhatajana võin kinnitada, et Eesti kaitsejõud kui terviklik süsteem koos kõigi vajalike allsüsteemidega on loodud. See süsteem töötab. Kuid ta on alles noor – 19aastane ja teda on vaja sihipäraselt ja energiliselt arendada. Eesti sõdurit hinnatakse terves maailmas kui külmaverelist ja hästi väljaõpetatud sõjameest.

Me ei tohi unustada oma vanaisade ja vanaemade, isade ja emade kannatusi. Väikese vapra rahvana oleme pidanud siin Läänemere ääres olema paindlikud ja visad, et püsima jääda. Talupojatarkus, oskus oma tegemisi ette mõelda ja iseend ning maailma ikka kainelt hinnata on kinkinud meile harukordse kohanemisvõime. Oleme loonud endale riigi, kus oleme üksteise ja maailma suhtes mõistvad ning uuendusmeelsed. Me peame ajalugu, kannatusi ja võitlusi mäletama, et vältida kuritööde kordumist.

Mäletama selleks, et mitte kunagi enam vastupanuta alla anda.

(Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots pidas kõne 4. juulil Kilingi-Nõmmel Liivamäe lahingu 70. aastapäeva puhul.)

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles