Surju valla Vaske talus erineb heinategu aastakümnete tagusest peamiselt selle poolest, et enne niidukiga põlluleminekut uurib pererahvas õiget heinailma viielt internetilehelt.
Vaske talu rahvas sätib puhkused heinaajale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaske talu ühendab muu maailmaga kitsas puusild, mille laudade vahelt sillerdab jõevesi vastu. Julgemad sõidavad sellest autoga üle, ülejäänud lähevad jalgsi.
Teisel pool jõge tekib tunne, nagu oleksime sattunud ajas 100 aastat tagasi: ühel pool teerada avar põld pooleli heinarõuguga, teisel pool sajandivanune elumaja, mille ees iidse pärna küljes ripub köiest kiik. Aedikus hiiglaslike takjalehtede vahel ruigavad põrsad, maja ees siblib kolm musta kana, lauda juures koplis ammuvad lehmad. Miski ei anna märku sellest, et oleme vaid 15 kilomeetri kaugusel Pärnust.
Jõudsime kohale kõige kibedama heinaaja krõbekuumal päeval.
„Uku ja Anni, tulge ka põllule!“ hõikab noorperenaine Margareeta ja annab kuuesele pesamunale ja tema naabritüdrukust parimale sõbrale rehad kätte.
Pärnu haigla laboratooriumis töötaval Margareeta Mudistil ja Surju ning Tahkuranna valla arvutispetsialistil Valter Tomingal on puhkuse esimesed päevad. Nagu igal aastal, plaanitakse viiest puhkusenädalast kolm kulutada heinateole. Valteri ema Elvi teeb heinalistele süüa ja toimetab kodus. Täna tuleb põllule keskmine poeg, 13aastane Eke. 15aastane Ago on pisut tõbine ja peab seekord tuppa jääma.
Vanaaegne heinategu
Täiskasvanud ees, lapsed järel, jalutame põllule ja lõunapausiks katkestatud heinategu võibki uuesti alata. Lehma ja mullika ületalve pidamiseks vajalikust 20 rõugust on püsti esimesed kolm.
Vanemate töö on lõhnav ja krõbisev hein kokku kanda ja redelite vahele toppida, Eke võtab hargi ja tassib neile heina ette. Kui Tallinnas kasvanud Margareeta Tartu ülikooli bioloogiatudengina Valteriga tutvus ja temaga suvel Vaskele sõitis, olid rõugutoppijad mehe vanemad ja heina ettetassija Margareeta.
„Siin pole tegelikult mingit kunsti, lihtsalt võtad ja topid. Kõigepealt ääred, siis keskpaik, nii ülespoole välja,“ selgitab naine, lükates järjekordse lõhnava sületäie arhailise moega redelite vahele.
On pärastlõunane aeg, päike lõõskab täie võimsusega ja heinalistel kattub otsaesine kiiresti higiga. Töötada plaanitakse hilise õhtuni, sest jahedas on heinatööd mõnusam teha.
Vaskel on igal suvel heina tehtud vähemalt 200 aastat ehk niisama kaua, kui Tomingate suguvõsa on siin elanud. Vahe seisneb ainult selles, et praegusel noorperel tuleb lehmapidamisele palgatööga teenitud rahast peale maksta. Ning suvise heinateo aja üle otsustavad võrdselt taevataat ja tööandja: niitmist alustatakse siis, kui lubatakse kuiva ilma ja algab puhkus.
Enne kui vanale sinisele traktorile hääled sisse aetakse, uurib Valter viielt internetiküljelt ilmaprognoose. Viie seast leiab tavaliselt ikka mõne, mis sobib.
Kuigi enne jaani niidetud noor hein on kõige väärtuslikum, pole sel ajal harilikult veel õiget heinailma. Kord kolinud naaberkülla inimesed, kes pahandasid kohalikega: miks varuvad need talvesööta, kui see pole veel valmis? Heina tuleb küpsusastme määramiseks ju ometi maitsta! Suure degusteerimise tulemusena alustasid nemad niitmisega alles augustis.
Vihmasel suvel on Vaskelgi rõukude kojuvedu jäänud augustikuusse, kui pererahval puhkused ammu läbi. Ning mõnikord on tulnud seda teha, kummikud jalas.
Rannapuhkuse asemel
Täna aga pole vihmapilvi näha ning parmud ründavad üha vihasemalt. Rõugu tegemisega jõutakse harjani. Selle sättimise vastutusrikas ülesanne on jäetud Valtri hooleks. Nädal hiljem on taas tema etteaste: mees ajab käe rõugu sisse ja proovib, kas hein on küüni vedamiseks küllalt kuiv. Käsi tunneb selle kohe ära.
Rõugu tegemiseks kulub aega vastavalt asjaoludele. Kui eemalt läheneb vihmapilv, võib hein saada redelitele poole tunniga. Kui aga ees ootamas paar päikeselist päeva, läheb vahel mitu korda rohkem aega.
Kas te siis puhkuse ajal heinamaalt kaugemale ei jõuagi?
„Jõuame küll! Aiamaale rohima ja lauta lehma lüpsma,“ vastab Valter.
Kuigi heinategemist peetakse pigem tüütuks igasuviseks kohustuseks kui lõbusaks ajaviiteks, on sellel oma head küljed: see töö annab hea füüsilise koormuse ja tuulutab arvutitolmu sissehingamisest väsinud kopse. Randa sadade inimkehade sekka lebama pole Margareeta ja Valter kunagi igatsenud.
Loomapidamine on Valteri ema, vanaperenaise Elvi südameasi. Noored teda enam põllule rassima ei luba, sest tema on vana kooli inimene ja kipub tööga üle pingutama. Siiski on kogu elu loomi pidanud vanaema see, kes vastutab ja muretseb, et kõik tööd ikka õigel ajal tehtud saaksid. Tema mäletab aegu, kui Vaskel tõusti hommikul kell neli, et käsivikatiga minna heina niitma, tuldi seitsme ajal korraks tuppa ja rutati seejärel teisele põllule loogu võtma.
Kuigi loomapidamisele tuleb praegu peale maksta, pole siin peres summasid kunagi kokku löödud. Samamoodi, nagu ei lööda kokku koduse maapiima, kohupiima ega omatehtud või hinda. Kui lehm oli kinni ja piima toodi poest, ei lahkunud koolist tulnud poisid köögilaua tagant enne, kui liitrine piimapakk tühi. Kaevu jahtuma viidud piimanõud ei jaksa keegi tühjaks juua.
„Kui lehmi poleks, tuleks hakata ju endale mingit muud hobi välja mõtlema, kas marke koguma või kirikus käima,“ muigab Valter.
Pere peab eriti oluliseks niita heina ka jõeäärsetelt lamminiitudelt, kord luges Margareeta bioloogist kursusekaaslane kokku, et seal kasvab ühel ruutmeetril peaaegu niisama suur hulk taimeliike kui Laelatu puisniidul.
Arvuti, kanad ja sead
Enne kui heinarõuk valmis saab, saadab ema Eke tuppa: poiss käis hommikupoolikul õpilasmalevas tööl ja on juba päris väsinud moega. „Lähen mängin siis arvutimängu,“ ütleb ta ja tuiskab põllult minema.
Kui Margareeta mõniteist aastat tagasi Vaskele kolis, ei ulatunud siia telefoniliinidki. „Siis poleks küll uskunud, et kunagi interneti saame!“ ütleb ta.
Väiksemate laste rehad lebavad juba tükk aega maas ja õunapuuaeda üles pandud telgist kostab naerupahvakaid ja kilkeid.
Pärast lasteaiast suvepuhkusele jäämist on Uku ja Anni üksteisest lahus olnud ainult paar päeva. Kui Vaskele toodi põrsad, veetsid lapsed terve päeva aedikus sigu taga ajades. Vanaema Elvi küsimusele, kas nõgesed neid seal ei kõrveta, vastati „Kõrvetavad küll!” ja joosti seaaeda tagasi. Ühel teisel päeval jalutasid nad taluõuel, mõlemal kana kaenlas ja kolmas kana truult järel kõndimas.
Nagu lastel, nii keerleb vanemategi elu loomade ümber. Kaks korda päevas tuleb võtta lüpsik ja minna lauta lehma lüpsma. Hommikuti enne tööd teeb seda Valter, puhkepäevadel aga see, kes esimesena ärkab.
Margareeta polnud enne maalekolimist küll lehma lüpsnud, kuid oli loomaaias töötades piisonitega kokku puutunud. „Need on mitu korda hullemad loomad, nii et lehma ma ei kartnud!“ kinnitab ta.
Vahel mõtlevad Margareeta ja Valter loomapidamise lõpetamisele. Kuid seda tuleks pikemalt planeerida: kui lehm ootab vasikat, tuleb oodata selle sündi ning vasikast tahaks vähemalt aastase mullika kasvatada. Pealegi tuleks talumaadelt hein nagunii ära niita.
Kuni Vaskel on veel loomi, tuleb puhkusepäevad heinamaal veeta.