Mart Laar: 70 aastat Liivamäe lahingust

Mart Laar. Foto: PP

Öeldakse, et ükski rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei saa kunagi päris vabaks. Samal ajal on tõsi see, et rahvas, kes unustab oma võitluse vabaduse eest, võib kergesti sattuda ohtu see uuesti kaotada.

Neil päevil 70 aastat tagasi algas Pärnumaal massiline vastuhakk nõukogude võimule. Aasta jooksul oli kommunistlik vägivald kaasa toonud sellist ülekohut ja vägivalda, et ei sundinud inimesi muretsema, vaid rõõmustama Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 22. juunil 1941 alanud sõja üle.

Juuniküüditamise järel metsadesse peitunud rahvale tuginedes algas Eestis üldine vastuhakk, mis Lõuna-Eestis võõra võimu kiiresti kukutas. Sellel vastuhakul puudus juhtiv keskus, käsku selleks ei antud, tegemist oli rahva omaalgatusliku väljaastumisega. Selle vastuhaku osa olid Pärnumaal 1941. aasta suvel peetud lahingud, millest järgnevalt keskendun Liivamäe lahingule, mida nädalapäevad tagasi Kilingi-Nõmmel suure rahvahulga osavõtul meenutati.

Ettevalmistused vastuhakuks algasid Kilingi-Nõmmel juba enne 22. juunit. Omavahel sidet pidavad kaitseliitlased olid 1940. aastal mõne äraandmisele kuuluva relva kõrvale toimetanud, nüüd viidi need Saarde põllumajandustööstusesse, mis sai vastupanuliikumise keskuseks.

Pastor Johann Ekbaumi, põllumajandustööstuse mehaanikatöökoja juhataja Hermann Jugasaare ja sama tööstuse tehnilise juhataja Nikolai Järvsaare eestvedamisel sõlmiti sidemed ümbruskonna metsavendade salkadega.

Koos Tali valla meestega otsustati kohapeal juba enne sakslaste tulekut võim enda kätte haarata. Metsavennad aimasid, et kohapealsed punategelased valmistavad ette uut verist aktsiooni, ja pidasid vajalikuks see iga hinna eest ära hoida.

Nagu hiljem selgus, oli neil õigus: täitevkomitee ülevõtmisel leiti sealt pikk nimekiri inimestest, kes olid määratud hukkamisele.

Saanud 3. juulil teada, et Talil on kommunistlik võim juba kukutatud, anti Kilingi-Nõmmel vabrikuvilega märk väljaastumiseks ja enne kui kohalikud punategelased jõudsid arugi saada, oli võim üle võetud ning nad ise arreteeritud. Linnapea ametikohustusi asus täitma Kaitseliidu Saarde malevkonna spordipealik lipnik Helmut Nurk. Linnas heisati sinimustvalged lipud. Kuna sõnum Kilingi-Nõmmel toimuvast jõudis kiiresti Pärnu, otsustati siit ruttu välja saata karistussalk vastuhaku mahasurumiseks.

Eri andmeid kõrvutades näib, et see salk koosnes umbes 150 mehest, kes olid varustatud vintpüsside, käsigranaatide ja nelja kergekuulipildujaga. Karistusretkele saadetud üksuse kolonnis oli kuus veoautot, kaks sõiduautot ja mõni mootorratas.

Karistussalga lähenemisest õigel ajal teada saanud metsavennad otsustasid taandumise asemel vastasele otsustavalt vastu astuda. Lahingut juhtima valiti Vabadusristi kavaler major Paul-August Lilleleht.

Major Lilleleht oli kogenud sõjamees. Vabadusristi oli ta välja teeninud landesveeri sõjas Lemsalu all, kus ta oma väikse, vastasele nii tulejõult kui arvult alla jääva üksusega andis sakslaste kolonnile rukkipõllule varjudes läheda maa pealt küljelt ootamatu hoobi, mis vastase kolonni täielikult segamini paiskas ja eestlastele vastupealetungiks võimaluse lõi. Nüüd seisis major Lilleleht samasuguse ülesande ees. Tema üksused jäid vastasele nii arvult kui eriti tulejõult tugevasti alla. Ainus variant oli vastane võimalikult lähedale lasta ja siis teda varjatud positsioonidelt äkitselt rünnata. Kilingi-Nõmme-eelsed Liivamäed pakkusid selleks soodsa väljavaate.

Nii võttiski linna kaitsjate umbes 70meheline üksus vanal Pärnu maanteel positsioonid sisse. Veidi pärast kuut pealelõunal said metsavennad teate vastase saabumisest ja hetke pärast olidki esimesed autod teel näha. Neil lasti sõita päris lähedale, siis andis major Lilleleht püstolilasuga märku rünnakuks. Metsavendade marutuli tabas vastast ootamatult ja nad kandsid kohe suuri kaotusi.

Endel Pool on lahingut meenutanud: “Minu positsiooniks sai umbes 100 meetrit teest lõuna pool vana känd, millele toetasin oma täpsuspüssi. Ei tulnudki kaua oodata, kui lähenesid lahtised veomasinad, vist kolm, kõik mehitatud hävituspataljonlastega NKVD-laste juhtimisel. Meie relvastus oli võrdlemisi kirju: üksikud sõjapüssid, 22kaliibrilised jahipüssid ja mõni revolver. Mõnel mehel puudus relv üldse, see loodeti hankida vaenlaselt pärast võidukat lahingut.

Esimene auto võeti tule ala, kui ta oli ehk 50 meetri kaugusel meie positsioonist. Masin peatus mõne meetri järel. Usun, et enamik esimese auto meeskonnast sai kas surma või raskesti haavata, mahahüppajaid ei olnud palju. Ka teised masinad peatusid. Karistussalklased hüppasid maha ja jooksid varjavasse viljapõldu. Enamik meie relvi ei olnud võimelised kaugemal asuvat vastast maas hoidma ja nad hakkasid ahelikus laiali hargnema ning vastupanu osutama. Algas kaitselahing ründava vastasega, kes oli meist palju paremini relvastatud.”

Ägedale vastupanule vaatamata olid metsavennad sunnitud aeglaselt taanduma, lahing lähenes Kilingi-Nõmmele. Sel otsustaval hetkel jõudsid lahinguväljale aga kapten Villem Raidi juhitud Mõisaküla piirivalvurid, kelle tuli tabas ootamatult tagant karistussalga paremat tiiba. Vastane sattus segadusse ning põgenes paanikas ja relvi maha jättes Pärnu poole. Metsavennad saavutasid täieliku võidu: Herbert Lindmäe andmetel langes punastest 68 meest, kümme vastast sai haavata ja kümme langes vangi. Metsavendade saagiks oli kuus veoautot, kaks kergekuulipildujat ning hulganisti vintpüsse.

Halastajaõena lahingus osalenud Leida Rebane on meenutanud, et oma haavatute kõrval seoti hävituspataljonlaste haavu. Ta räägib: “Varsti ilmus sidumispunkti mu vana tuttav Pärnust skaudi- ja gaidiajast Valter Ojakäär. Kes ta sinna tõi, ma ei mäleta, mulle jäi mulje, nagu oleks ta täitsa ilma valveta tulnud. Tal oli kuulihaav paremas käes. Randmest kõrgemal oli kuul käe läbinud, ilmselt oli tulistatud tagantpoolt. Käsi oli paakunud verega koos, korpas ja vist valutas kõvasti.

Reimaste vaatas haava üle ja käskis mul selle kinni siduda. Seda ma loomulikult ka tegin. Valter kirjutas oma mälestustes, et üsna lahingu alguses olevat ta valge lipu tõstnud ja politruk selja tagant ta käe läbi lasknud. Mina olin käele mingi algelise kahest pulgast koosneva lahase teinud. Vaevalt, et ma eriti head tööd tegin, ja jumal tänatud, et ta hiljem veel pilli mängida sai.

Õnneks vahetati tal kuuldavasti juba järgmise päeva hommikul side uue vastu. Kõige kohutavam hetk sel õhtul oli hävituspataljoni poisi Isidor Sangi surm minu käte vahel. Raske kõhuhaavaga oli ta ukse ees kanderaamil, heledad juuksed verega koos. Ma hoidsin ta pead, aga midagi polnud teha. Ta rääkis veel, et „me ei tahtnud siia tulla, meid toodi vägisi, venelased ütlesid, et siin tuleb ainult korda luua, me ei tahtnud võidelda …”. Siis ta suri.

Seejärel kästi mind koos paari mehe ja autoga lahinguväljale sõita, et sealt veel võimalikke haavatuid ära tuua. Selleks ajaks olin juba üsna määrdunud, valged tennised verest üleni punased. Mul oli kaasas mu hall mantel, sest vahepeal oli sadanud äikesevihma. Mehed tõstsid autole Edgar Renniti (tõstja Jaan Taltsi onu), kes oli teadvuseta ja väga raskelt haavatud. Ta värises üleni ja ma panin talle oma mantli peale, ise kangesti hirmul, et äkki ta ei ela ambulantsini välja. Ta jäi elama, kuid järgmisel päeval lasksid venelased ta julmalt maha.”

Mis toimus lahingu järel, selles on veel palju segast. Kuhu maeti langenud hävituspataljonlased, miks tabas järgmisel päeval Kilingi-Nõmme jõudnud punaväe tankettide toetatud karistusüksus metsavendi sedavõrd ootamatult, et ei jõutud evakueerida haavatuid ega vangistatud punategelasi? Viimasena mainitud ei käitunud vastaspoole haavatutega sugugi sel kombel, nagu seda olid samuti hävituspataljonlasi sidunud halastajaõed teinud.

Pärnu hävituspataljoni komissar Arnold Raud on seda meenutanud nii: “Tabasime kogusummas 14 bandiiti, keda jaotasime “sõjasaagina”. Vene väeosa sai endale 11, meie pataljon kolm. Jagamisel pidasime silmas seda: kellel olid kaasas mingisugused materjalid, need võtsime meie. Venelased oma “saaki” ligi ei vedanud, vaid lasid kohal maha, meie seda ei teinud, sest oli tarvis selgitada meestega kaasas olevad dokumendid, plaanid.

Kolm Kilingi-Nõmmelt võetud bandiiti viisime endaga kaasa oma asukohta, kus neid oli aga raske pidada. Võtsime neilt dokumendid ära ja tahtsime mehi üle anda NKVD-le, kust meile anti eitav vastus. Panime nad hoovil plangu äärde seisma, näoga vastu planku. Üks neist tegi katset põgeneda, kuid surmati sel pilgul, kui tahtis üle plangu ronida. Nüüd lasti samal hoovil maha ka mõlemad ta kaaslased.”

Pole imestada, et selline vägivald tõi hiljem kaasa verise kättemaksu vastaspoolelt. Eesti mattus verre ja vägivalda, mis viisil või teisel puudutas peagi pea iga perekonda.

Kilingi-Nõmmelt pärit kindral Ants Laaneots, kelle isa ja onu mõlemad Liivamäe lahingus osalesid, tuletas lahinguplatsil meelde sellest tänapäeva ulatuvaid õppetunde alates reservarmee hädavajalikkusest, ohvitseride korralikust väljaõppest ja Kaitseliidu tähendusest ning lõpetades psühholoogilise kaitsega.

Kindral Laaneots rõhutas, et oma riigi halvustamine ning alandamine võib kergelt viia osa inimesi vastase kihutustöö mõju alla, mille tulemusel hakatakse tegema asju, mida hiljem isegi kahetsetakse.

Laaneots tuletas meelde, et suure osa punaste hävituspataljonide liikmetest moodustasid punase propaganda poolt omaenda rahva vastu üles kihutatud eestlased. Selleks, et midagi sellist uuesti ei juhtuks, tuleb üleval hoida kaitsetahet, unustamata neid võitlusi, mida Eestil on tulnud oma vabaduse eest pidada. Nende mõtetega on sobiv ülevaade Liivamäe lahingust lõpetada.