Olen sünnilt pärnakas, nüüd küll kõrvalseisja. Käisin sünnilinnas, õhtul kõndisime perega Vallikäärus – sealt mu mure, nutt ja hala. Et ma pole Pärnu Postimehe regulaarne jälgija, võib juhtuda, et siinne kirjake on sissemurdmine lahtisest uksest, aga ikkagi ...
Ülekõrbenud vallinõlvu vaadates avanes mulle vapustavalt kurb vaatepilt: murumättad olid kõrbenud turbapätside sarnased.
Nimelt ei saanud ma kogu selle tunnikese jooksul, mil oma lapselapsega seal turnisin, lahti lihtsameelsest küsimusest. Siin on lahtine mage vesi (vallikraav), millel on ühendus suure Pärnu jõega – miks keegi asjaomastest tegelastest pole tulnud mõttele panna ühele kaatrile mingi vett pritsiv asjandus, mis pihustaks peene vihmana vee kõrbenud murule, mitte ei laseks joana voolikust, sest siis tuleksid needsamad lahtiselt laotud kuivad murupätsid kõik alla kraavi?
Jah, nüüd on muidugi juba hilja, sest tundub, et muru juured on “läbi põlenud”. Samas mõttes edasi – vanasti kinnitati muruplaadid sellistel viltustel kraavikülgedel väikeste puutokkidega, mis löödi läbi muru piisavalt sügavale, et murutükk püsiks ettenähtud kohal. Ei saa siinkohal muidugi, käsi piiblil, vanduda, et nii ei ole uuendatud Vallikäärus tehtud, ehkki tundus, et ei ole.
Hoopis kurb pilt oli sel kuumal päeval laululava murune ümbrus: tallatud kõrb, mis niisama lihtsalt vist ei taastu.
Kas olete sellel lauluväljakul olevat keskaegse vallikraavi kivist kaarti uurinud? Kuidas tuli vesi keskajal vallikraavi?
Sellist ühendust ma ei leidnudki. Kergemat karistust, kui amatöörmurukastja ettepanekust on lehes juba juttu olnud. Vihma ja päikest!