Raivo Tõnisson: kui ma õpetajaameti peal loomi ka veel peaksin, poleks mul ühtegi vaba hetke.

Kooliõpetaja, Saarde valla Sillaotsa talu peremees Raivo Tõnisson kasvatab nelja sorti kartuleid, millest “Reet” kui varajasim on põua kiuste kasvatanud korralikud mugulad. Foto: Ants Liigus

Põlise Sillaotsa talu peremehel Raivo Tõnissonil pole mahti suvel puhata, et algavaks õppeaastaks tegutsemisindu koguda, lõõgastumise asemel rassib ta põllul ja loodab kartulit ning ristikut kosutavale vihmale.

Saarde külla esivanemate rajatud talukohta oli tal kindel plaan tagasi tulla. See plaan täituski tosin aastat tagasi, kui ta sai perele valmis oma kätega ehitatud maja ning on tasapisi rajanud vanadele maakivimüüridele kõrvalhooneid ja kündnud maad taas saaki andvaiks.

Sillaotsa on Saarde valla suurimaid tootmistalusid, mille õu kirendab suvelilledest ja kus varavalgest hilisõhtuni jätkub tööd ja tegemist. Pereisa Raivole on abiks pereema Raina Tõnisson ja hooajatöödel nende kolm lastki.

Raivo Tõnisson on Carl Robert Jakobsoni konkursi Pärnu Postimehe eripreemia kandidaat ja seda ettepanekut toetab Saarde vallavalitsus. Maineka konkursi žürii tuleb esmaspäeval kokku maavalitsuses, siis selgub, kes on tänavu Pärnumaa populaarseim põllumees ja haridus- või kultuuritöötaja.

Kas õpetaja palgast ei piisa, et suvel puhkamise asemel põllul rassite?

Kindlasti ei piisa.

Nii et sellepärast peategi talu?

Talupidamine on pigem elustiil kui otsene vajadus.

Kui suur teie ettevõtmine on?

Sillaotsa talul on 120 hektarit maad ja pool sellest on põldu. Toetusõiguslikku maad on 45 hektarit, igal aastal pean seda liigutama.

Olete selle kohaga siin juuripidi seotud?

Jah, see on minu emapoolse suguvõsa käest päritud koht. Elmar Järvesoo nimi ütleb teile midagi?

Mitte eriti. Pigem tean Aino Järvesood, kes on tuntud kui üks suurimaid eraannetajaid, kunstiõpetaja ja kodukaunistaja.

Aino, endise nimega Promm, oli Elmari naine. Elmar Järvesoo oli Eesti eksiilvalitsuse põllumajandusminister 1950.-1970. aastatel. Ameerikas. Nad emigreerusid siit 1944 nagu kõik teisedki, kes vähegi kartsid Vene valitsuse tagasitulekut.

Sillaotsa on seega huvitava möödanikuga koht?

Elmari vanaisa ostis Sillaotsa 1870. aastal 1500 kuldrubla eest. Elmar, kuni nimede eestistamiseni Gerberson, õppis Tartu ülikoolis põllumajandusteaduskonnas agronoomiat ja kaitses 1934. aastal diplomitöö teemal “Sillaotsa talu organiseerimiskava”. Teadust ja poliitikat tegi ta hiljemgi, nii Pätsu-aegses Eesti Vabariigis kui võõrsile pagenuna.

Millega teie kuulus esivanem siin, Kilingi-Nõmmest vaid kiviviske kaugusel, tegeles?

Kasvatas eesti punast maatõugu lehmi. Kaevasin selle lauda maakividest vundamendi välja, sinna oli kuhjatud igasugust sodi ja seal kuhja otsas kasvas vaarikavõsa. Lõpuks tuli välja betoonpõrand. Laut oli aga olnud selline, mille peale mööda kaldteed veeti heinakoormad hobustega. Järvesoo talumaja põletasid maha sovhoosiaegsed elanikud. Seda ei olnud mõtet enam taastada, ehitasin uue maja 1999, endisest kohast ja teest kaugemale.

Kas peate mingeid loomi?

Kass ja koer on. Kui ma õpetaja ameti peal loomi ka veel peaksin, poleks mul ühtegi vaba hetke. Loomad tahavad iga päev toimetamist, põllutööd võid veel kuidagi päev-paar nihutada. Võib-olla mingid lihaveised võiksid koplis lahti olla.

Miks teie põllumajandust õppima ei läinud?

Sain Kilingi-Nõmme keskkoolist traktoristi-masinisti paberid. Siis tulid segased ajad ja pakkumine tulla tööõpetuse õpetajaks Tihemetsa tundus õige valik.

Maaga jändamine on teil siis geenides?

Geenides jah! Minu isapoolne suguvõsa on Halliste kihelkonnast Kulla külast pärit. Neil oli sealkandi suurimaid talusid, selline, kus 1949. aasta küüditamise ajal olid Fordsoni traktor ja rehepeksumasin. Kui nad Siberist tagasi jõudsid, ei lastud neid enam kodukohta, tulid Kalita kanti Külge külla.

Mida oma põllumaal kasvatate?

Otra ja rapsi. Ristikut, et seemet müüa. Kartulit, nelja sorti: “Reet”, “Asterix”, “Vinetta”, “Princess”. “Reet” on kõige varajasem, võtsin huvi pärast ühe puhma üles, 18 mugulat oli all. Nüüd on mure, kas tuleb vihma nii palju, et saaks müügikõlblikuks.

Põllutehnika ja kuivati on teil olemas või tuleb midagi ka küla pealt laenata?

Ei ole vaja midagi kuskilt mujalt otsida, ikka endal kõik olemas. Aga kuivatiga oli selline lugu, et kuivati vanem osa pärines talu ajast, uuem oli juurdeehitus, 1980. aastast, sovhoosi ajast. Seda meile taluseaduse järgi tagasi ei antud, sovhoos müüs selle hooneosa ühele mehele, aga tema ei teinud seal midagi. Enne surma müüs ta selle mulle ära, ütles, et kuidas sul on keset oma talumaad võõras hoone …

Tahangi heinaseemne kasvatamise peale rohkem rõhku panna, maad on parasjagu nii vähe, et selle seemnekoguse saan kuivatist ilusti läbi lasta. Kui maad juurde võtan, pean õpetajaameti maha panema.

Nõukogudeaegset tehnikat suudan korras hoida, aga lääne oma liisida ei jõua. Kartulipanijat kasutan ühe päeva, külvikut ja kombaini kaks päeva aastas, aga kõik peab endal talus käepärast olema, muidu ei saa.

Siin talus ajab üks töö teist taga. Suvepuhkust teil kui kooliõpetajal polegi?

Ikka on natuke. Kogu aeg ei pea ju põllul olema.

Teie kolleegid Pärnumaal teavad teid kui Tihemetsa ja Surju põhikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse ja arvutiõpetajat. Miks te just poiste tööõpetuse valisite?

Oma esimese tööõpetuse õpetaja, Karbuse talu perepoja Prits Karbuse pärast. Tema andis mulle Kilingi-Nõmme keskkoolis viiendas klassis tunde ja temast hakkaski tõsisem huvi ala ja õpetajatöö vastu. Läksin Tallinna pedasse (pedagoogiline instituut – toim) ja kui Tihemetsa põhikool vajas poiste tööõpetuse õpetajat, oli direktor kusagilt välja peilinud, et omakandi inimene on olemas, ja nii ma siis 1989. aastast jagasingi aega õpingute ja päristöö vahel.

Tihemetsa põhikoolis jääb teadaolevalt algav, 2011/2012. õppeaasta viimaseks. Kas see teadmine käib kuidagi hingest läbi?

Eks ta ikka käib. Esimene töökoht ju. Üle 20 aasta. Olen selle kooli külge kasvanud, näinud selle kooli paremaid päevi, kui õpilasi oli üle saja. Mõnes mõttes on see sulgemisotsus paratamatus. Kaks kolmandikku koole on Eestis majanduslikult võttes ülearu. Lootus on, et see maja, omaaegne Allikukivi kalevivabrikandi suveloss, päris tühjaks ei jää. Lagunenud koolimaja küll näha ei tahaks.

Muretsete? Sest olete pannud sellesse koolimajja rohkem kui kohustusliku õppekava, olete pannud oma hinge ja südame. Ehk kasutades direktor Aita Matsoni sõnu – õpetajatööks on tarvis annet nagu muusiku- või kunstnikutööks ja õpetaja Tõnissonil on see anne.

Tööõpetus on kõige kallim õppeaine, sest masinaid ja materjale ei saa muretseda sama hinnaga nagu näiteks matemaatikaõpetaja muretseb kriiti.

Kui Tihemetsa põhikooli õpetajaks tulin, oli tööõpetuse klass toodud keldrisse, sinna, kus nõukogude ajal oli olnud kohustuslik tsiviilkaitsevarjend. Sellel töökojal ei olnud aknaid, korralikku valgustust, väljapääsu õue ega ventilatsiooni. Koolil aga ei olnud raha, et klass õpilassõbralikumaks muuta.

Kirjutasime hasartmängumaksu nõukogule projekti, et hankida ja paigaldada sinna tolmuimur, raiuda kivimüüri aknad. Oma käte ja õpilaste abiga ehitasime ruumi ümber, aga vanu, 150aastaseid seinu laiemaks ei lükka. Seepärast teemegi valdavalt puutööd, metallitööd ei mahu seal tegema. Õppeprogramm on õnneks leebe, näeb ette, et tehakse seda, mida kooli töökoda võimaldab.

Teie käe all õpetust saavad poisid pole pupujukud, oskavad rohkemat kui kodus naela seina lüüa.

Eks see sõltu suuresti ikka sellest, kas tal seda naela on kusagile lüüa või mitte. Betoonmajades pole naeltega suurt midagi peale hakata. Aga loodan, et neile on minu õpetustest ja tegemistest midagi külge jäänud. Üks minu endistest õpilastest õpib praegu samuti tehnoloogiaõpetuse õpetajaks ning varsti oleme ametivennad.

Tööõpetuse tundides olete õpilastega teinud vajaliku mööbli ja mannekeenid kooli muuseumisse, Aja tuppa, nagu seda väljapanekuruumi kutsutakse.

Jah, see Aja tuba on välja ehitatud ja sisustatud endisesse garderoobi. Pahteldasime seal seinad, värvisime, laed ka, panime põrandale laminaadi, valmistasime stendid, riiulid ja eri aegade koolivormi näitamiseks mannekeenid.

Üks eduõpilasi, keda teie puhul näiteks tuuakse, on Eestit 2008. aastal rahvusvahelistel noorte tislerite võistlustel Hollandis esindanud Jarmo Oks, kelle kohta lisatakse, et tema oskused ja huvi tisleritöö vastu said alguse teie käe all. Aga ülejäänud? Kas igast poisist annab vormida puutöömeistri?

Pean puutööd keerukaks, sest töös ettetulevaid vigu on peaaegu võimatu peita. Metallitöös saab vigu lihtsamini varjata ja parandada.

Mul on hea tagasiside Pärnumaa kutsehariduskeskuse puidutöö õpetajatelt. Ka praegu õpib paar meie kooli poissi seal tisleriks ja ehituspuusepaks. Puutööoskused võib saada koolist, aga meistriks saab vaid aastatega.

Käsitöö uus, sügisest rakenduv ainekava ei tee enam vahet poiste ja tüdrukute tööõpetusel ning õpetaja peab oskama sujuvalt õpetada mõlemaid. Kuidas teie projektõppesse ja uudsesse metoodikasse suhtute?

Mis projektõppesse puutub, siis selles ei ole minu jaoks midagi uut. Olen selliseid projektipõhiseid töid ennegi teinud.

Kui on koolis olnud mingi probleem, mida olen saanud poistega lahendada, oleme seda teinud, olgu selleks pingid, toolid või pisemad remonditööd. Nüüd on sellisteks asjadeks lihtsalt koht ainekavas.

Sügisest on minu aine nimi tehnoloogia ja seda võivad alates neljandast klassist õppima asuda nii poisid kui tüdrukud.

Olete uuendusmeelne. Selle kinnitus on üleriigiline kooliuuendaja Johannes Käisi nimeline aastapreemia, mille laureaat olete. Kui tähtis oli teile see preemia, tunnustamaks teie kui õpetaja tööd?

See andis mulle kinnituse, et ajan õiget asja. Aga iga tunnustus tähendab ju vastutust.

Poolteist kuud veel ja uus õppeaasta on käes. Vahepeal saab vili valmis, ristik niidetud, varane kartul võetud. Ja põllutöö kõrval on teil veel järvesilm, mille ümbrus on silmahakkavalt korras. Mis järv see on?

Sillaotsa järv, viis hektarit. Siia otsa tulevad kalamehed, teise lähevad ujujad, nad ei kasuta taluni toovat teed.

See järv jääb küll meie kinnistusse, aga on avalikuks kasutamiseks mõeldud ja siit tuleb meil igasugust rämpsu koristada, mis telkijatest maha jääb. Mingi pragin käib siin, kui hakkame õhtul magama sättima. Tehakse tuld. Ükskord nägin, poisid võtavad toorelt kaselt tohtu, et lõket põlema saada.

Läksin ütlesin, mida ma sellisest teguviisist arvan. Järgmisel õhtul olid uued platsis ja jälle koorisid elavat kaske … Ega ma järvevahiks ka ei saa hakata!

Elate siin metsade vahel. Millised suhted Sillaotsa talul metssigadega on?

Kartulimaast oli üks läbi käinud, ilmselt kult. Tahaks loota, et läks kaugemale. Aga kui terve kari tuleb, on must maa järel.

Elangi siin nagu looduspargis: ilvesed, rebased, jänesed, kitsed. Karu ka, kilomeetri kaugusel on mesinik, kui tal karu külas käib, on tal tarud upakil.

Teil on peres kolm last. Kellele neist pärandate põlise Sillaotsa talu koha, kuhu oma kätega olete elu- ja kõrvalhooneid ehitanud ning põllud harinud?

Loodan, et keegi neist kolmest saab pärast õpinguid ja rännakuid aru, et maal saab elada täisväärtuslikku elu. Esialgu ma sellega oma pead ei vaeva.

CV

* Sündinud 14. juunil 1971 Saarde vallas Kalital.
* Lõpetanud Kilingi-Nõmme keskkooli 1989, Tallinna pedagoogilise instituudi tööõpetuse eriala 1993 ja Tallinna pedagoogikaülikooli töö- ja tehnikaõpetuse eriala ning informaatika lisaeriala 2003, vanemõpetaja.
* Töötab alates 1987 Tihemetsa põhikoolis töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning arvutiõpetuse õpetajana, annab erialatunde Surju põhikoolis.
* Pärnumaa töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainesektsiooni esimees, Eesti tööõpetuse seltsi liige, Eesti tehnoloogiakasvatuse liidu liige, kooliuuendusliikumise juhi Johannes Käisi preemia 2009 laureaat.
* Saarde vallavolikogu hariduskomisjoni liige.
* Saarde valla Saarde küla Sillaotsa talu peremees, talul on 120 hektarit maad.
* Abielus, kolm last.
* Huvialad on sport ja talundus.