Tour de France’i 15. etapil peagrupis lõpetanud ja 26. koha saanud Rein Taaramäe kirjutab Rattaprofid.ee blogis, et enne tänast starti oli tal sees ärevus ja kartus, ent kokkuvõttes oli enesetunne hea.
Taaramäe: napikad on mu leivanumber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmel korral napilt kukkumisest pääsenud Taaramäe avaldas, et ka täna oli tal kahel korral õnne.
«Päev läbi, mis oli täis stressi ja enne starti oli sees ärevus ja kartus. Oli oodata kõva tuult ning vihma ja oli oht, et lõpus lõhub tuul pundi mitmeks (lõpuks vihma polnud ja tuulgi kadus lõpus ära). Otsustasin, et kuna suurt meeskonda mul abis pole (pole ka põhjust - olen veel liiga pehme, et kogu tiim mulle saaks loota), siis täna olen tuule käes ja võitlen ise kogu oma jõuga positsiooni pärast ja raiskan end igatpidi, aga põhiline, et kuskile tagumisse punti tuulega ei jääks ja keskendun lõpuni, et mitte mingit üllatust ei tuleks ja aega ei kaotaks. Positsioonivõitlusest nii palju, et jalg oli hea ja väsimust väga ei tundnud, oli just nagu rohkem jõudu kui enne ja niiviisi oli top 50 üsna lihtne tiirelda... Ilmselt olid paljud ratturid pooleldi koomas eelmistest päevadest ja see lihtsustaski positsioonivõitlust (nt esimesel nädalal oli asi poole keerulisem),» kirjutab üldarvestuses 13. kohal paiknev Taaramäe.
«Atrõõv lasti kiirelt minema, umbes 10 kilomeetriga. Tempo lasti alla, aga umbes 30. kilomeetril läks punt korra kolmeks tänu tugevale allatuulele. Ilma liialdamata, pärast mingist külast väljumist suure tee peal oli kiirus 75-80 km/h... Lõpus küll tuul vaibus, aga kuna viimased 10 km kimasime Montbellieri linnas, siis oli asi üsna keeruline ja suur rahvamass, kurvid, ringteed, väiksed saarekesed – need nõudsid kõik kõva keskendumist. Lõpus oli ka kaks väikest 200 m pikkust tõusu ja olin kogu aeg ees, et vältida üllatusi...
Muud nagu rääkida polegi. Ei kummi purunemisi, ei tehnilisi probleeme, ainult paar ärevat momenti. Umbes 50. kilomeetril hakkasin sööma ja mingi vend pani mu ees piduri plokki, õnneks ma pikali ei pannud, aga kaotasin selle energiabatooni.
Teine napikas oli umbes 15 km enne lõppu laskumisel suure kiiruse pealt (70 km/h). Farrar sõitis minu ees olevale Liquigase poisile küljelt sisse ja itaallane lendas kaksiratsi munadega oma rattapulgale ja mõlemad jalad olid väljas...
Napikad on mu leivanumber, iga päev juhtub miskit. Täna millimeetrikaid kaks tükki, eile ten Dam kukkus mu ees, esimese päeva maokast sain mööda napiga, Gesinku maoka taga olin ja sain milliga mööda, Leipheimeri crash minu ees Boasson Hageni võidu päeval, Wigginsi kukkumisest pääsesin millidega, üleeile esimestel kiltidel jne... Selge on see, et üks päev tuleb ära.
Täna enesetunne oli siis hea ja jalg ka hea, hea märk enne homset puhkepäeva.
Mõni naljakas fakt kah sõitudest: igal sõidul, kui lõpuni jääb 130 km, siis ütlen endale: «Ahh, ainult üks väike Tartu rattaralli veel.»
Väga palju jutustan Navardauskasega (Garmin, Leedu) ja Vaitkusega (Astana). Vaitkusele meeldib öelda eestikeelseid lauseid nagu musi-musi ja kalli-kalli. Täna küsisin F. Schlecki kaalu ja vastus oli 63 kg – 186 cm. Hullumeelne! Omal ajal polnud koonduslaagris ka sellise indeksiga mehi... Ise olen 186 cm ja täna hommikul 68 kg, tuuri alguses 70 kg. Rasvaprotsent on langenud 3,5%.
Homme siis puhkame (väike lõunauinak, väike trenn), siis neli päeva Alpides, eraldi ja Pariis paistab.»