Austria otsus mitte järgida Euroopa vahistamismäärust ja pärast lühiajalist kinnipidamist Viinis vabastada 1991. aasta 13. jaanuaril Vilniuse teletorni ründamisel korraldatud veresauna organiseerimises kahtlustatav KGB erupolkovnik Mihhail Golovatov on tekitanud kiiret vastukaja eeskätt Leedus, kuid Lätis ja Eestiski.
1991-1992 KGB võimekamat eriüksust Alfa juhtinud Golovatov osales Leedu uurimisorganite andmetel vahetult Vilniuse teletorni ründamise organiseerimisel. Mäletatavasti sai toona surma 14 inimest, peale selle omade juhuslikust kuulist Alfa võitleja. Golovatovi suhtes väljastati eelmise aasta oktoobris vahistamismäärus, mille alusel Viini lennujaamas erupolkovnik 24 tunniks kinni peeti.
Nii Austria võim kui Eurooa Komisjoni justiitsvolinik Viviane Reding on põhjendanud Golovatovi vabakslaskmist õiguslike argumentidega: 2002. aastal Euroopa vahistamismääruse täitmisega ühinenud Austria ei pidanudki 1991. aastal toimepandud kuriteos kahtlustatavat kinni pidama. Näib, et tegemist on tuntud JOKK situatsiooniga.
Huvitav oleks siiski ette kujutada, kas Reding ja Austria võim oleksid täpselt samaga vastanud, kui näiteks 1995. aasta Srebrenica veretöös kahtlustatav Ratko Mladic oleks ühel ilusal päeval ilmunud Viini lennujaama. Eelneva loogika alusel oleks Mladic võinud rahulikult avada Viini kesklinnas oma vorstipoe ja keegi poleks saanud midagi öelda ega teha. Rääkimata siis natsikuritegudes süüdistatavatest.
Ma ei tahaks spekuleerida teemal, mis oli Austria otsuse tegelik põhjus, kuid õiguslikud küsimused näivad küll vaid ettekäändena. Tahame või mitte, kuid see juhtum viitab kahjuks Euroopa sisemise solidaarsuse haprusele ja veelgi halvem – enesehävituslikule silmakirjalikkusele.
Austria õppetund räägib meile sellest, et inimsusevastaseid ehk aegumatuid kuritegusid kiputakse kahjuks veel praeguseski Euroopas lahterdama eri kategooriatesse. Üks tapmine oli pisut hullem kui teine tapmine, võiks selle pealt teha mustvalge järelduse. See vaid kinnitab, kui oluline on jätkata väsimatut tööd kommunismi kuritegude uurimisel ja rahvusvahelisel teadvustamisel. Minu arvates võiksid Balti riigid siin teha senisest hoopis paremat ja tihedamat koostööd.
Teiseks õppetunniks on Euroopa riikide mõjutatavus kolmandate riikide poolt. Ma ei pea silmas isegi otsest, pigem kaudset mõju ja hirmu. See ei sisenda kindlasti mitte usku tugeva, järjekindla ja kogu Euroopa huve silmas pidava ühise välispoliitika võimalustesse.
Kuid kolmas õppetund on ehk siiski lootustandev: igas halvas sündmuses on ju midagi head. Vähemalt võiks seda loota. Austria võimu tegevus ja reaktsioon sellele on tõstnud teema, mida meie valitsuse liikmed peaksid oma kolleegidega tõsiselt arutama.
Solidaarsus on väga tugev argument Euroopa ühises välispoliitikas. Seda tunnistavad avalikult meie naabridki. Kui solidaarsus mureneb, võivad ilusad ühised Euroopa unistused jääda vaid unistusteks.
Marko Mihkelson on riigikogu väliskomisjoni esimees ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liige. Artikkel pärineb tema veebileheküljelt.