Kui Haidi Vahenurm pealinnast tagasi Pärnumaale kolis, õppis ta kõigepealt leiba küpsetama ja seepi keetma, et elada maalähedast metsamoori elu. Nüüd on ta kodu aga hoopis Kapteni talus, mille õue all loksub meri.
Seebitegu täidab saunamajakese isuäratava lõhnaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lindi küla Kapteni talu majaümbrus näeb kuumal suvepäeval välja nagu puhkaja unistus – meri sillerdab silmipimestavalt, lopsakate lilledega ehitud õuel pole ühtegi tuuleiili. Kui Pärnu-Jaagupi lähedal üles kasvanud Haidi kolis koos 15aastase tütre Noraga rannaäärsesse tallu, oli talle mere lähedus esialgu harjumatu. “Tundus, nagu oleksin kogu aeg puhkusel, ainult et tööd tuli teha,” muigab ta.
Vabakutselise Haidi ja tema kalurist elukaaslase Toomase päevad kulgevad siin mere ja ilmaga ühes rütmis. Tihti tõuseb nainegi juba hommikul kell viis, kui mees merele läheb.
Kui ilm on kuum, varjub naine kliimaseadmega varustatud saunamajakesse metsandusprojekte koostama, veidi jahedamal päeval pistab aias sõrmed mulda, paneb kerkima järjekordse laari leivatainast või võtab ette lõhnava seebiteo.
Vahel võib perenaist näha laadal leiba müümas või huvilistele seebitegu õpetamas. Tänane päevaplaan näeb ette küpsetada oma perele mõni leib ja segada kokku vormitäis koorivat kohviseepi.
Hing igatses maale
Enne kui saunamajakesse seebiteole minna, segab Haidi hoolikalt läbi leivataina, mille pani käärima juba eelmisel õhtul. Tainasse läheb rukkikroovjahu ja vett, maitseks leivasiirupit või linnasejahu. Perenaine mõõdab kõike tunde järgi.
Paar aastat tagasi algas Haidi elus uus etapp. Ta oli elanud ja töötanud viis aastat Tallinnas, juhtinud seal koolituskeskust ja tegelnud ühe suure rahvusvahelise projektiga. Kuid kiire ja pingeline pealinnaelu ei meeldinud maal kasvanud naisele üldse. “Esimene pool aastat oli ikka päris õudne,” meenutab ta korterielu algust.
Kuigi naine kohanes ajapikku pealinnaelu rütmiga ja sai oma asjadega hästi hakkama, igatses hing ikka maale. Ta sõitis igal nädalalõpul linnast välja, kevaditi aga külvas korteri aknalauale pottidesse seemneid ning viis taimed hiljem vanematekodu peenrasse kasvama.
Kui töö pealinnas ühel päeval otsa sai, oli see Haidile suur vabanemine. Ta kolis tagasi Pärnumaale vanematekoju ja mõtles elu üle järele. Õige pea tekkis võimalus koostada metsandusprojekte koos vanatädiga, kes on seda tööd aastaid teinud.
Metsamoori elust unistanud naine läks seebitegemise kursustele, katsetas retsepte ja sai julgustust hakata Pärnumaa inimestele seebikoolitusi pakkuma. Ta küpsetas ka oma esimesed leivad ning õige pea võis ettevõtlikku naist kohata Pärnu taluturul ja laatadel leiba ja omakeedetud moosi müümas.
Suures koguses mooside keetmise on Haidi praeguseks lõpetanud – et see end ära tasuks, oleks vaja panustada turundusse. Kuid selleks, et turunduskulud tasa teenida, tuleks keedist toota väga suurtes kogustes. See aga ei sobinud kokku naise plaaniga pakkuda mõnusat vanaema stiilis moosi.
Samamoodi on lood seebiteoga – et sellest ära elada, tuleks ettevõtmine ajada väga suureks. Siis aga poleks tegu enam mõnusa hobi, vaid suurt pingutust nõudva tööga.
Nüüd ongi välja kujunenud, et Haidi teeb seepe tuttavatele ja pakub aeg-ajalt huvilistele seebikoolitust. Ja vahel segab kokku pesuvannitäie tainast, et küpsetada taluturul müümiseks kümme lõhnavat leivapätsi.
Haidi tehtud leib on sõprade-tuttavate lemmik. “Mõnikord tundub, et leivategu läks untsu, aga teised ikka söövad ja kiidavad,” naerab perenaine.
Pool aastat tagasi kutsus Toomas Haidi Kapteni tallu perenaiseks. Naine harjus mere lähedusega ja tundis end kiiresti koduselt. Ta on märganud, et meri muutub tihti: kord on ta vaikne, kord tormine, kord on lained üht-, siis jälle teistmoodi. Meri muudab ka värvi. “Varem olin lihtsalt mere ääres käinud, aga elada ja näha kogu aeg aknast merd – see on mõnus.”
Seebitegu nagu kokakunst
Nii talle kui mehele meeldib kodus nokitseda. Kui naine soovib mõnd uut asja, näiteks aiamööblit, hakkab Toomas kohe tegema ja järgmiseks päevaks on see valmis. Pealinnas oli elutempo nii kiire, et korterisse jõudis vaid uneajaks, kuid nüüd ei kipu naine üldse kodust välja: “Oleme mõlemad kodulembesed – meil on siingi hea olla.”
Kapteni talust on saanud Haidi ja Toomase sõprade lemmikkoht. Tihti heliseb telefon ja keegi sõpradest ütleb: “Kas teil mingit tööd on teha, ma tuleks külla!”
Seebitegugi meeldib Haidile ette võtta hea sõbrannaga kahekesi, mõnusalt lobisedes valmib see nagu iseenesest. Vahel sarnaneb seebitegu kokakunstiga. Näiteks tuleb mõte kasutada ära aiamaalt üles kitkutud nõgesed ja lisada saialille kroonlehti ning tervislik nõgese-saialilleseep ongi sündinud.
Täna sõbrannat külla oodata ei ole ja perenaine segab seebi kokku üksinda.
Saunamajakese avaras eesruumis on seebi koostisained juba lauale valmis sätitud. Seal on külm kohv, kohvipaks, seebikivi, vanematekodu sigadelt pärit searasv, kookoserasv ning šokolaadi lõhnaaine.
Kooriv kohviseep on sõprade ja tuttavate lemmik, sellega saavat isegi määrdunud pesult plekid välja. Ainult ühe korra on küsitud: “Miks sa kohvipaksu oled seebi sisse pannud, nii valus on?”
Seebiteo juures on väga tähtis, et kõiki koostisaineid võetaks täpselt retseptis ette antud koguses. Kui midagi läheb valesti, võib juhtuda, et seep ei vahuta või ei püsi koos. Seebikivi on väga söövitava toimega ja kokku segatud seep peab seisma neli nädalat, enne kui seda palja käega katsuda tohib.
Elu esimesel või teisel seebiteol tegi Haidi kuskil vea, seep jäi nätske ega tahtnud vormi küljest lahti tulla. Kolmandal päeval otsustas ta seebi paljaste kätega vormist välja tõmmata. Paari tunni pärast olid kätel verised praod.
Nüüd on naisel seebitegu nii hästi selge, et suuremaid äpardusi enam ei juhtu. Ta sulatab rasvad mikrolaineahjus, segab kokku seebikivi ja külma kohvi, ootab, millal mõlema segu temperatuur jõuaks 50 kraadini, ja mikserdab need siis ettevaatlikult saumikseriga kokku. Ta lisab segule koorivat kohvipaksu ning viimasena mõne tilga aroomiõli. Ruum täitub isuäratava šokolaadilõhnaga.
Siis jõuab kätte Haidi lemmikhetk: ta valab valmis segu puust vormi, võtab hambatiku ja joonistab seebimassi pealispinnale kauni mustri. Juba nelja nädala pärast saab selle seebiga pesema hakata.
Vahepeal on köögis leivatainas kerkinud ja aeg see vormidesse jagada. Täna tunduvad perenaise kaks lemmiktegevust – seebi ja leiva tegemine – äravahetamiseni sarnased. Vahe on ainult selles, et kui hetk tagasi valasime pruuni segu puust vormi, siis nüüd läheb peaaegu samasuguse välimusega tainas kuumakindlatesse leivavormidesse. Perenaine vajutab taina sisse mõne augu ja jätab selle jälle kerkima.
Mõne aja pärast saab leiva küpsema panna. Selleks ajaks on külalised lahkunud ja elu Kapteni talus jätkub jälle oma rahulikus rütmis. Kuni järgmiste külalisteni.
Seep searasvast
228 g vett
88 g seebikivi
420 g searasva
180 g kookosrasva
Haidi kasutab kooriva kohviseebi tegemisel vee asemel külma kohvi, lisab kohvipaksu ja šokolaadi lõhnaainet. Näidisretsepte leidub küllaga internetis ja seebiteost rääkivates raamatutes. Et külmprotsessi meetodil seebi valmistamisel on väga tähtsad ohutusnõuded, ei soovita Haidi ilma õpetust saamata seda kodus järele proovida.