Sõbrahinnaga katuseremont tõi muret

Urmas Hännile
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Minule on tekitatud olulist kahju, mu maja on lõhutud!” kurdab vanaproua Maire.
„Minule on tekitatud olulist kahju, mu maja on lõhutud!” kurdab vanaproua Maire. Foto: Ardi Truija

Vanaproua Maire on Pärnu naabervallas majaomanik. Paraku ei ole tal sellest vähimatki rõõmu, sest pärast majas tehtud remonditöid on tal rõõmu asemel suur mure: kuidas talv üle elada.

„Minule on tekitatud olulist kahju, mu maja on lõhutud!“ ütleb kesk suurt suve juba külmade ees hirmul omanik. „Ju ma kükitan jälle ühes toas, küttekulu tuleb niigi mitmekordne.”

Oleks ta veel kraps, siis ei oleks nii väga hullu, kuid opereeritud südamega naise tervisega on, nagu ta on. Kehvasti. Nii kehvasti, et ta on tunnistatud puudega inimeseks. Nagu nüüd invaliidsuse kohta üteldakse.

„Ma ei jõua ju midagi tehtud,“ ütleb Maire. „Tund aega jõuan – kanged ravimid on peal.“

Ometi peaks kõik olema hoopis teisiti ja 6. juulil 40aastaseks saanud maja rõõmu täis: hoone sai vastu eelmist talve vana eterniitkatuse asemel uue, plekist. Tõsi, selle kallal oleks veel nüüdki hulk nikerdamist.

See pidi olema kahest pojast noorema kingitus, et emal oleks mõnus ja muretu vanaduspõlve veeta.

„Loomulikult on tal kahju, ta tahtis ju mulle head teha,” hindab Maire poja lörri läinud hoolt. „Et teeb ema maja korda, aga vaat mis sellest välja tuli.”

Rääkija tusk on seda suurem, et heategijagi on põdur. Koguni nii hullusti, et kui ta on koju käimas, ema need ööd ei maga. Mure on samuti grupi peal poja pärast, kelle iga erutumine või ärritumine lõpeb kiirabibrigaadi kohalesõiduga.

Töökaupa kinnitagu leping

Ema jutu järgi on kogu pahanduse põhjus poja usalduslik meel. Nüüd tagantjärele targana on lihtne öelda, et kellegagi ei tehta töökaupa niisama käsi lüües, veel vähem ei lubata pitsatitega paberil lepinguga kinnitamata töö tasuks autot. BMWd. Hinnaga 80 000 krooni. Ometi just nii olla Maire väite järgi olnud.

Kahjuks ei ütelnud toona keegi, et nii päris ei tehta. Ehkki ema ei vaadanud juba siis pojale ehitusteenust pakkunud semule hea pilguga. Põhjusega, ütleb Maire. Ikka põhjusega. Ta ju teab, kes on poja sõbrad. Ja millega keegi on hakkama saanud.

Aga mis olnust enam.

Küll ei väsi Maire kahetsemast läinud aasta 17. septembrit, mil poja kamraadi otsitud ehitusmehed maja katuse kallale asusid.

„Poisid olid täiesti süüdimatud,” leiab Maire nüüd mõnda eterniitkatuse lammutamisega kaasnenud seika meenutades.

Siiski ei hakanud ta töötegijatega tüli kiskuma, vaid hoolitses kõik selle aja, et tegijatel oleks lõunalaud hea-paremaga kaetud.

Mida ta praegu sügavalt kahetseb: töö narrijatele oli selline tasu ikka väga liiast.

„27. novembril läksid nad ära: lund hakkas sadama,” meenutab majaomanik. „Ma veel mõtlesin, et tulevad tagasi – kõik tööriistad jäid siin lagasse laiali.”

Ei tulnud. Küll sõitnud Maire poja ehitusettevõtjast semu joonelt pealinna ja teatanud, et töö on tehtud, aeg on arved klaarida.

Sotid said sirgeks aetud ja BMW vahetas omanikku.

Tulutud kuud

Majaomanik Maire hinnangul oli selline tasu ülearu kopsakas, sest tema arvates on paigaldatud katuse juures rohkem tegemata kui tehtud töid. Ja nende viimastegi kohta on head sõna raske lausuda.

„Kõige kurvem selle loo juures on see, et mingit lepingut ei tehtud, tuttav poiss ju, ja nüüd on nii, et kaks ja pool kuud lõhkusid ja möllasid siin, aga kasu sellest nagu polegi,” tõdeb Maire.

Oma tõdemuse tõestuseks arvustab ta katust esmalt pööningult, seejärel õuest.

Aga et tema on vaid naine, kes lähtub tööd takseerides tervest mõistusest, mitte sellest, milline peab üks hea ja tulemuslik töö tegelikult välja paistma, nimetab Maire õppinud ehitaja, kes oskab otsustada temast paremini.

Sest kõrgetes koolides käinud mees käis tehtut vaatamas ja olnud, kui emotsioonitult väljenduda, päris imestunud, et nii veel töötatakse. 21. sajandil. Euroopas. Eesti Vabariigis.

Reeglid on järgimiseks

Kõrgharitud ja pikaajalise kogemusega ehitajamehe järeldused on majaomanik Mairele kurvad.

„See on õnnetu näide selle kohta, kuidas ei peaks ega tohiks asju ajada,” ütleb spetsialist sissejuhatuseks.

Ja jätkab: „Siin on selline olukord, kus tellija on heauskselt töö tellinud ja siis on keegi mitteprofessionaal selle töö teinud. Õnnetuseks pole tellijal olnud järelevalvet, mille tulemus – ma ei tea küll, kuidas olid lepingus asjad paika pandud, – on igatahes poolik ja kohati väga ebaprofessionaalne.”

Ebakvaliteetne töö ent tähendab vähemalt osa tehtu ringitegemist, mis omakorda toob kaasa nii rahalist kulu kui tekitab palju tüli.

„Tuleb ikka järgida reegleid ja seadusi, see garanteerib, et pärast on, kellele pretensioon esitada, on, kes annab oma tööle garantii, ja on pooled, kelle vahel saab asju lahendada,” jagab ehitusspetsialist vanu ja teada, kuid ikka meelest minevaid õpetussõnu. „Praegu on selline õnnetu olukord, et tegija nagu distantseerib ennast sellest loost ja vaene töö tellija peab maksma tehtud töö eest veel korra – igal juhul on tal väga palju probleeme ja muresid.”

Sõbrahinnaga töö

Maire poja kamraad, ehitaja, on tehtust meelsasti nõus rääkima. Ainult ilma diktofonisalvestuseta ja nimetult. Esimest selle pärast, et mine tea, kuhu lehemees lindile võetud jutuga eputama läheb, ja teisekski keeldumiseks on mõjuv põhjus: head nime ei tohi määrida. Laimata, täpsustab mees hiljem ajakirjanikule saadetud meilis.

Aga selle Maire majaga läks enam-vähem nii, nagu ta pelgas: ükski heategu ei jää karistamata.

„Aitasin sõpra natuke,” ütleb mees.

Sõbrahinnaga katusevahetus alla 100 krooni ruutmeetri eest. Millise hinnaga, kuid ka tehtud tööga olla Maire poeg rääkija kinnitusel igati rahul.

„Tööd on kokkuleppe ulatuses tehtud, pretensioone pole,” ütleb lahke ehitaja.

Kui majaomanik heidab talle ette tegemata töid, siis siin tuleb silmas pidada kahte punkti.

„Mure-aga-häbi mulle“

Esmalt on tegemata pisitööd, nipe-näpe, mille meister lubab kõrvaldada juulikuu jooksul (meie jutuaajamine toimub reedel, 29. juulil – U. H.), nii et vanaproual pole vähimatki põhjust etteheideteks – juulit on veel mitu päeva.

Teiseks oli tal majaomaniku pojaga kokkulepe, ikka suuline, nagu sõpradele kohane, et kõik muud tööd peale katusevahetuse räägitakse läbi omaette ning ka nende eest tasumine on eraldi teema.

Kuid jutt 80 000 krooni maksnud BMWst on tugevasti paisutatud. Seda hinda masin küll ei maksnud.

See raha, mida sõiduk aga väärt oli, on viimase sendini Maire maja plekk-katuses.

Jutt jumala õige.

Ainult et uue katusega maja omanikul pole sellest vähimatki rõõmu.

Maire tuttavast ehitusasjatundja arvab, et kui paar spetsialisti teeksid untsus katuse kallal päeva, teise ja ehk tüki kolmandastki kõvasti tööd, siis ehk saaks midagi parandatud. Omaniku kostmine selle soovituse peale on lakooniline: ei ole selles majas niisugust jõukust, et juba toimetatud ja tasutud töö eest veel kord maksta.

Kõhn kukkur ei luba kohtu ukselegi koputada ja seal oma õigust taga ajada, nagu Mairele soovitatud õiguskantsleri kantseleist.

Lootust, et õnnetule ulatavad käe muidu lihtinimesi nende hädas kõigepealt aitavad mundrimehed, pole samuti.

„Käisin politseis, politsei ütles, et katsuge ära leppida, lepingut ju pole,“ laiutab lõhutud maja omanik ja olulist kahju kannatanud Maire käsi.

Jääbki paraku laiutama. Sest nagu Luuletaja (Hando Runnel „Jumalaga“) proopuskist ja bumaagast, loast ja paberist kirjutades juba aastaid tagasi täheldas: „...võim ja vägi sulle, mure-aga-häbi mulle!“

P. S.

Esmaspäeval, 1. augustil otsib proua Maire ajakirjaniku üles ja ütleb, et jaa, “meister” käis eile koguni tükkis abimehega vigu parandamas. Lasknud paar kruvi katusesse ja kadunud kui tuulest viidud. Et mõne aja pärast tagasi tulla ja kaks auku vintskapi (katuse väljaehituse) seinas kinni lüüa.

„Ei andnud uksekella ega midagi, astus aga uksest sisse,” meenutas majaomanik 31. juuli õhtupoolikul toimunud kohtumise lõppu. „Tal oli üks kohver, ma ei tea kas naelad või tööriistad või mis seal sees olid. Viit minutit ka ei olnud, siis oligi kogu lugu. Ta ei rääkinud üldse minuga, kas nüüd on siis kõik või mis on.”

Sedasi siis. Oli see lugu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles