Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andrei Sõtšov: Kaplanit vajatakse kui kõrvu, kui ärakuulajat, mõnikord kui ristijat või kõnepidajat

FOTO: Ants Liigus

Andrei Sõtšov on kirikuloo teadur, Tartu ülikooli teoloogiadoktor ning kaitseväe kaplan. Selle kõrval teenib ta EAÕK Pärnu Issandamuutmise kirikus õigeusu abipreestrina.

Kuidas te usu juurde jõudsite?

Noorpõlves esitad ikka küsimusi elu mõtte ja missiooni üle. Hakkasin sellele mõtlema 15aastaselt. Lasin ennast ristida õigeusu kirikus.

Mu ema liini pidi vanaisa Konstantin Mägi oli vaimulik, metodisti presbüter Sõrves. Veetsin tema juures suved ja rääkisime usu teemadel. Keskkooli lõpus teadsin, et lähen õppima ajalugu või teoloogiat. Minust sai kirikuajaloolane.

Usu juurde jõudmine on nagu bioloogiline areng ja kasvamine, kus inimene võtab omaks teatud maailmaväärtused, seab need tähtsale kohale ja peab neid vaimseid väärtusi – usku, lootust, armastust – kalliks ja üritab neid teostada.

Kui inimene tahab olla mingis asjas edukas, ta kõigepealt praktiseerib seda. Siis tekib kogemus, mida saab teooriana paika panna. Usk ongi praktika.

Kuidas teist sai preester?

Meie haridussüsteemis on nõue, et kui tahad kirikutööle asuda, hea on, kui õpid seda, mida tähendab usk ja selle praktiseerimine, olgu selleks jumalateenistused või nõustamistöö või traditsiooni sügavam tundmaõppimine kas keelte, ajaloo, filosoofia, sotsioloogia või psühholoogia näol. Usuteadus tundus mulle universaalne, leidsin, et see suudab katta minu huvi nii vanade keelte kui ajaloo ja teoloogia vastu.

Kas vaimulikuks saamiseks piisab Tartu ülikooli haridusest?

Luteri kirikul on kindel süsteem, et omandad usuteadusliku kõrghariduse Tartu ülikooli usuteaduskonnas või usuteaduste instituudis, läbid pastoraalkoolituse ja kaks aastat kogudusepraktikat. Siis pühitsetakse pastoriks ja kinnitatakse koguduse juurde. Enne läbitakse vaimuliku eksamid.

Õigeusu kiriku süsteem on paindlikum. 3.-4. sajandi kirikuseadused näevad ette, et vaimulik ei tohi olla kirjaoskamatu. Enne Teist maailmasõda oli meil päris hea süsteem: Tartu ülikooli usuteaduskonna juures oli õigeusu teoloogia õppetool ja 1933. aastast tegutses Petseri vaimulik seminar, mis sai toetust Eesti Vabariigi haridusministeeriumilt.

Tänapäeval, kui inimene on apostliku õigeusu traditsioonidega seotud ja leiab endas kutsumuse jumalariigi tööks ja rahva teenimiseks, peab ta olema kirikuskäija-praktiseerija, aktiivne töötegija alates laulmisest kirikukooris, tegutsemisest pühapäevakooli õpetajana ja lõpetades tööga lugeja ning köstrina. Peale selle teoloogilised õpingud Tallinnas Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Platoni seminaris.

Soovituslik on teha läbi teoloogiaõpingud kas Tartu ülikooli usuteaduskonnas või kusagil mujal. Meil on olnud stipendiaate Kreekas, USAs ja teistes maades.

Harva on teoloogiaõpingud läbinud ja kraadi kaitsnud inimene asunud kirikus teenima. Mina pidasin vajalikuks rakendada haridust, mida riik mulle andis, õiges valdkonnas. Üliõpilasena läbisin kaplani kursused. See andis võimaluse jätkata vaimulikutööd kaitseväes.

Kaitseväes on praegu kaks õigeusu vaimulikku: Kaitseliidu peakaplan on ülempreester Aleksander Sarapik ja mina olen kaitseväes jalaväebrigaadi kaplan kapteni auastmes.

Olen üheksa aastat teeninud kaitseväes. See aeg on olnud huvitav, andnud võimaluse enesetäiendamiseks ja eelkõige vaimsete ning lahingukogemuste omandamiseks.

Mis teemal te doktoritöö tegite?

Kirjutasin doktoritöö “Eesti piiskopkond nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas aastail 1954-1964” ja kaitsesin seda 2008 detsembris. Töö käsitleb nõukogude riigi usupoliitikat, selle jäigastumist ja usuvastast turmtuld, mida tollal rakendati nii meedias kui seadusandlikul ja kõikidel muudel tasanditel ning mille tulemusena suleti kümneid õigeusu kogudusi Eestis ja mille tõttu näeme palju õigeusu kirikute varemeid.

See oli Hruštšovi usuvastane rünnak, millele eelnes lühiajaline liberalistlik sula. Uurisin seda, kuidas õigeusu kirik tegutses okupatsiooni tingimustes, olles Moskva patriarhaadi koosseisus.

Olete kaplan kaitseväes. Kas kaplani töö on seotud usuvabadusega?

Kaplani töö ongi seotud usuvabaduse tagamise või usu puudumise vabaduse tagamisega. Ja nõustamise, toetamise ning hingehoiu hoolekande osutamisega, mis ei pea olema üldse usulist laadi, vaid toetub kaplani oskustele teha nõustamistreeningut või suitsiidipreventsiooni. Nii paradoksaalne, kui see ka pole, on tema ainuke isik, kes vastutab kaitseväe isamaalise kasvatuse ja eetikakoodeksi väärtuste õpetamise eest.

Kas kaplan teeb kaasa väliõppused ja rännakud?

Ikka peab kaasa tegema. Kaplan lööb kaasa ajateenijate väljaõppes, võttes jõudumööda osa suurematest õppustest. Suurõppusel “Kevadtorm” osalesin vist juba kuuendat korda. Peale selle on mul missioonide kogemus.

Mida teeb kaplan kaitseväes?

Sõduri baaskursusel, mis tihtipeale seostub kohanemisstressiga, on hea, et kaplan oma kohalolekuga näitab, et temaga on võimalik suhelda. Ja mõnikord saada temalt professionaalset nõustamist.

Kaplan peab osalema suurematel õppustel, see näitab tema soovi inimesi paremini tundma õppida. Kui sellist soovi pole, ei ole sellel ametil mõtet.

Kaplanil on võimalik väljaõppe ajal rääkida kaitseväe eetilistest väärtustest või pidada tseremooniat sõduritele. See tõstab nende meeleolu ja annab motivatsioonile positiivse kogemuse.

“Kevadtorm 2011” õppusest võttis peale minu osa kolm reservkaplanit ja üks kaitseväe kaplan. Mina kui brigaadikaplan vastutasin osaliselt reservkaplanite väljaõppe ja juhendamise eest. Korraldasin ühe õppepäeva langenute hooldusmeeskonnale.

Kaplanitöö on mitmetahuline. Tema teab langenute hooldamisest ja vangide kohtlemisest rääkida. Kui ta on õigel ajal õiges kohas, on temast palju kasu.

Kui on tavaline sõjaväerutiin, kas meie ateistlikus ühiskonnas tullakse siis vabatahtlikult kaplanit kuulama?

Et sõjaajal ta võib olla põhjendatud, aga rahuaja tingimustes mitte? Selline mõte on väär, sellepärast, et me ju valmistume sõjaks juba praegu. Ja valmistame ette reservi.

Peaksime lahti mõtestama, mis on ateistlik ühiskond, nagu ütlete. Jumalatu ühiskond on see, kus teatud mõttes ei ole demokraatlikke väärtusi ja ametlikuks väärtussüsteemiks on ateism.

Demokraatlikus ühiskonnas, kus kaitstakse iga üksikkodaniku põhivabadusi, käib see koostöös kirikutega, kelles nähakse võrdväärseid partnereid ühiskonnas. Näiteks toidupanga koostöö religioossete organisatsioonidega või ühistegevus sotsiaaltöö valdkonnas, kaplanite töö vanglas ja kaitseväes ja isegi Kaitseliidus. See kõik näitab, et riik vajab traditsioonilisi institutsioone selleks, et tema demokraatlikud alustalad püsiksid.

Üheksa-aastane teenistuskogemus on mulle õpetanud, et kaplanit vajatakse kui kõrvu, kui ärakuulajat, mõnikord vajatakse teda kui ristijat, kaitseväe tseremooniates kaasalööjat või rivistustel kõnepidajat.

Rahuajal on kaplanit vaja sellepärast, et on surm, lein, on töölt lahkuvad ja tööle tulevad inimesed, kellele on vaja mentorlust osutada. Igas NATO kaitseväes on oma kaplaniteenistus. Enamik meie kaplaneid on lõpetanud Kanadas kaplanikooli ja omandanud seal pool aastat baasohvitseri kursuse.

Üha rohkem pannakse kaplanite õlgadele psühholoogilist täienduskoolitust, nagu stressijuhtimine, tegutsemine kriisiolukorras, läbipõlemise ennetamine. Kaplan on inimese abistaja.

Olite Afganistani sõjas.

Alustasin 2002. aastal oma teenistust kõigepealt Pärnu üksik-jalaväepataljonis, jätkasin 2008 Lääne kaitseringkonnas ja 2009 osalesin Afganistani missioonil Eesti kontingendi koosseisus, kus meil oli kaks kompaniid. Mul oli ligi 400 meest Helmandi provintsis Kandaharis ja Kabulis. Külastasin kõiki neid meeskondi ja olin nendega koos.

Milline on praegu EAÕK koguduste seisukord? Kas nad jäävad aina väiksemaks?

Elame ajastul, kus usk üldkontekstis muutub järjest tähtsamaks ja olulisemaks.

2000. aasta rahvaloenduse andmed tõid üllatavaid näitajaid usklikkuse kohta. Ligi 30% inimestest peab usku tähtsaks, üle 150 000 inimese seostas ennast luteri kirikuga ja 144 000 õigeusu kirikuga.

Me ei saa rääkida, et oleme traditsiooniliselt protestantlik maa. Vaadates õigeusklike suhteliselt suuremat aktiivsust luterlastega võrreldes, võiks öelda, et oleme peaaegu võrdväärsed.

Õigeusu kirik jaguneb kaheks, üks on Moskva patriarhaadi õigeusu kirik ja teine on saanud oma iseseisvuse aastal 1923 ning tegutseb Konstantinoopoli ehk oikumeenilise patriarhaadi koosseisus autonoomse kirikuna.

Koguduse liikmete vähenemist ei ole täheldada. On nooremate põlvkondade suuremat usuväärtustest kaugenemist, kuid usul on eri vorme.

Õigeusk oli rohkem levinud Lääne-Eestis ja saartel. On see jätkuvalt nii?

Püsib küll ja võime rääkida Eesti õigeusu traditsioonist. Peale Petserimaa oli õigeusklike arvult suuruselt järgmine Saaremaa ja siis on Pärnumaa. Sellel olid kultuurilised eeldused, võib-olla soodustas seda eraldatus.

2000. aasta statistika järgi on Pärnumaal ennast õigeusklikeks pidanud ligi 5500 inimest. Neist elab Pärnus umbes 3500, tuhatkond on Pärnu Issanda Muutmise kogudusega seotud ja tuhatkond või natuke väiksem arv on seotud Pärnu Katariina kirikuga, kus on Moskva patriarhaadi kogudus.

Aia tänavas on Pärnu Issandamuutmise kirik, mis ehitati 19. sajandi lõpul eestlaste õigeusklikele. Selle ehitamise eestvedaja oli Eesti rahvuslikul ärkamisajal ülempreester Mihkel Suigusaar. Tema korraldas selleks ülevenemaalise rahakorjamise. Ta oli pikka aega tsensor Riias ja tänu temale õnnestus trükkida kolm isamaalist kõnet. Ta oli läbi ja lõhki eesti mees ja see annab kinnitust, et Eesti õigeusu traditsioon ei ole midagi võõrast, vaid on seotud Eesti kultuurilooga.

Tuntud kultuuri- ja riigitegelased olid enne Teist maailmasõda selle kirikuga seotud ja Eesti õigeusu kirik on väga suure vaimse pärandi kandja, mis tihtipeale kipub ununema. Võtame näiteks Lauri Vahtre ajalookronoloogia, kus on märgitud, et esimene eesti soost piiskop oli Jakob Kukk.

Tegelikult oli esimene eesti soost piiskop Paul Kulbusch – piiskop Platon. Ta oli eestlane, Pärnumaal Pootsis sündinud. Ta oli juba 1917. aastal piiskop, kelle punakaartlased 1919. aastal jõhkral kombel piinates tapsid.

Kuidas inimene tuleb õigeusu kirikusse, kui kõrval on luteri kirik?

Kui oled venelane, seostad ennast õigeusu kultuuriga. Meil on üsna palju eesti soost õigeusklikkegi. Mõnikord toob inimese õigeusu juurde segaabielu, venelannad liidavad eesti mehe õigeusuga.

Sellele vastamiseks tuleks igat juhtumit vaadata. Oleneb kiriku aktiivsusest ja sellest, kuidas ta suudab ennast ühiskonnas atraktiivseks teha.

On siis võimalik kirikul ennast atraktiivseks teha?

Minu arvates on, kui on hea inimressurss. Aga kui inimressurss on piiratud nagu meil Pärnumaal, kus on ainult kolm õigeusu preestrit, kes alaliselt elavad siin, igal vaimulikul on viis-kuus kogudust hooldada – mina olen kaitseväe kaplan ja teine preester Issandamuutmise koguduses –, siis takerdub kõik inimressursi ja kvalifitseeritud tööjõu puuudumise taha. Ka majanduslikesse ja finantsküsimustesse.

Tänapäeval on meil kogudused väga väikesed. Kuid alevikes on kogudused üsna aktiivsed, eriti seal, kus on vaimulik ja katkematu traditsioon ning kirikut pole suletud, nagu näiteks Häädemeestel. Seal on kogudus jätkuvalt toimiv ja tegutsev.

Kas kirikus on müstikat? Räägitakse imettegevatest ikoonidest, mille ees palvetades võib terveks saada.

Kogu meie elu on üks suur müstika. Inimese sünd, areng, kasvamine – seda kõike võib vaadata ime ja saladusena. Või tavalise loodusseaduste ahelana. Aga kui võtame ära võlu, kui me ei väärtusta, ei hakka nägema enda ümber seda, et mõni asi on imeline, et juhtub midagi prognoosimatut, oleme pimedad. On tõesti imesid, esemeid ja pühasid paiku, olenemata religioonist, kus käiakse ja saadakse terveks. Nagu Kuremäe klooster oma tervekstegeva allikaga või Kuremäe Jumalasünnitaja püha kuju, kus on fikseeritud palvetajate tervenemisi.

Õigeusu kirik on keskendunud müstilisele palvele, siin on keskmes armulaud, pühal õhtusöömaajal osalemine.

Tänapäeva inimene otsib müstikat, võib-olla on ta väsinud individualistlikust elunautlevast ühiskonnast. Üha rohkem inimesi hakkab väärtustama hingelist vaikust ja kohta, kus saab vaimses mõttes kosuda ja puhata, nagu õigeusu kiriku klooster või mõni püha koht.

See, mis on väljaspool meie tänapäeva reegleid ja maailma, on midagi erakordset. Imedesse uskumine tähendab, et õpime mõistma, et elus on mitu dimensiooni, ka selliseid, millest me ei suuda aru saada.

Paluge, ja teile antakse, on öeldud evangeeliumis. See ongi ime, mis tuleb ülevalt ja annab inimesele tervistavat jõudu, hingelist rahu, kus ta saab uued perspektiivid elus. See ei pruugi käia plõksti, see võib olla pikk protsess, nii et ime aega ja kohta ei saagi määrata, mõnikord sünnib see meie südametes ja peades.

Mis vägi on pihtimusel? See eristavat õigeusku luteri usust.

Luteri kirikus on ka piht, aga praktiseeritakse rohkem üldist pihti.

Õigeusu kirikus on piht selles mõttes unikaalne, et selles on salasus, selle läbi puudutab jumalik arm inimest ja preester on üksnes tunnistaja juures. Mitte talle ei pihita eksimusi, mida tehakse enese, teiste või jumala suhtes, vaid pihitakse jumalale. See on viis, kus inimene vaatab hetkeks enda sisse ja väga hea, kui on pihiisa.

Meil räägitakse tänapäeval rohkem gurudest, nõustajatest ja muudest teenustest, aga piht annab inimese elule väärtuse.

See pole inimese kliendina võtmine, kus igal tunnil on hind, igal nõustamisel algus ja lõpp. Selle väärtus, mis on pihi kaudu edasi antud, on ammendamatu. Aga see eeldab mõlemalt poolt tugevat vaimset sidet, et sul on tõesti oma vaimulik ja piht on pidev korrapärane suhtlemine vaimulikuga. Siis hakkad ühtäkki aru saama, et see annab sulle jõudu elus ja katsumustes ning mitte ainult vaimses mõttes, vaid teistes aspektideski.

Nõustamine ja selle sügavam sakraalne tähendus läbi pihi on kaks asja ühekorraga, mis on väga hea.

Et siis iga inimene vajaks oma vaimulikku?

Iga inimene vajaks usaldusisikut. Ma ei ütle, et iga inimene vajaks vaimulikku, kui talle on kirikutraditsioon võõras. Kaplanina olen mõistnud sõduritega suheldes, et nad ei vaja mind kui vaimulikku, nad vajavad mind kui mentorit, kui vaimset juhendajat, kes suudab neid hingelistes küsimustes aidata. See näitabki, et usul on mitu vormi.


CV

 Sündinud 24. septembril 1977 Tartus.

 Haridus:

1993 Tartu laste kunstikool.

1993 Tartu 13. keskkool.

1999 Tartu teoloogia akadeemia, kunsti bakalaureus.

2001 Tartu ülikool, kunsti bakalaureus.

2004 Tartu ülikool, teoloogiamagister.

2008 Tartu ülikool, teoloogiadoktor.

 Teenistus:

2002–2007 Eesti kaitsevägi. Pärnu üksik-jalaväepataljoni kaplan.

2008–2009 Eesti kaitsevägi. Lääne kaitseringkonna staabi kaplan.

2008 – TÜ usuteaduskond, õppeülesande täitja.

2009 – Eesti kaitsevägi. 1. jalaväebrigaadi staabi kaplan.

2010 – Tartu ülikooli usuteaduskond, kirikuloo teadur.

 Teadustegevus:

Peamine uurimisvaldkond on Eesti õigeusu kiriku lähiajalugu Eestis.

Teaduspublikatsioonide üldarv 16.

Tagasi üles
Back