/nginx/o/2011/08/15/708582t1hae09.jpg)
Pole õieti möödas sajanditki sellest, kui Euroopat juba uputas immigrantide laine. 1917. aasta revolutsioon raputas mööda ilma laiali vene aristokraatia. Kes põgeneda ei jõudnud, tapeti halastamatult. Paljud vene immigrandid valisid oma teiseks koduks Prantsusmaa pealinna Pariisi.
Väga tabavalt on sellest kirjutanud prantsuse moelooja Coco Chanel, oma aja ikoon, kes ütles 1920 aastal: “Iga eurooplane on kohustatud maitsma “slaavi sarmi”, et teha endale selgeks selle tõeline maitse.”
Paljudele õnnetutele põgenikele ulatas see mõjuvõimas naine oma abikäe. Coco Chaneli ülalpidamisel oli Vene viimase tsaari sugulane, suurvürst Dmitri Pavlovitš koos oma teatri näitlejatega. Tema õde, suurvürstinna Maria Pavlovna, oli samuti sõltuv Pariisi moeloojast. Kuid erinevalt oma vennast julges ta lahti öelda oma minevikust, ning teenis endale ise ülalpidamist.
Ta müüs maha kõik oma hinnalised ehted, soetas ateljee ja hakkas tegema tikandeid Coco Chaneli loodavatele mudelitele. Geniaalne moelooja kasutas oskuslikult oma mudelitel slaavi motiive, mis valmisid suurvürstinna käe all tema ateljees.
Nelikümmend aastat hiljem, juba 1960. aastal, olles väga lähedalt tuttav immigrantide elu kõikide varjukülgedega, ütles Coco Chanel: “Kõik need kunagi rikkad vürstid, kel õnnestus Venemaalt põgeneda, olid ühesugused. Nad olid jäänud ilma oma varast ja olid ka hingeliselt laostunud. Nad nägid välja küll suursugused, kuid välise hiilguse taga polnud midagi. Neil olid rohelised silmad, pikad peened käed, laiad ilusad õlad. Nad olid rahumeelsed ja neil oli hirm elu ees. Lõpuks jäi neile viin ja tühjus.”
Sentimentaalne ja romantiline kõrgem seltskond, kes XX sajandi veriste sündmuste jalgu jäi, teadis oma kohta. Nad olid õnnetud, oskasid paluda ja kindlasti ka tänulikud olla. Nad olid kaotanud kõik ja olid seetõttu pragmaatilised. Kuid kohe kindlalt ei tulnud nad kordagi hullumeelsele mõttele hammustada kätt, mis neid toitis.
Euroopa tundub olevat kummist. Põgenike arv sõja, viletsuse ja nälja eest kasvab iga aastaga. Pariis on juba põlenud immigrantide vihast.
Eestis pronksiööl toimuv oli väga sarnane Londoni tänavahullusele, kuigi meie riigis oli selleks väga isiklik ja poliitiline põhjus. Lõpuks läks aga ikka kõik inetuks. Londonis on toimunu mastaapsem ja abstraktsem. Kuid ka seal lõhuti ja põletati tegelikult omasuguste poode ja ärisid. Just nende, kes on jõudnud Inglismaale ammu enne teisi, kes tahavad elada ja vaeva näha, ning kes ei siruta kogu aeg kätt sotsiaalhüvede järele.
Heaoluriikides on immigrantidele loodud kõik tingimused ellu jäämiseks. Selleks on vastu võetud palju just neile soodsaid seadusi. Aga mingit tänulikkust pole mõtet oodata. Viha on suunatud valitsuse vastu ja politsei on ainuke, kellele seda näidata saab. Briti kõrgklass, kellest tegelikult sõltub immigrantide käekäik, ei jaluta kunagi koos alamrahvaga Londoni tänavatel. Kõik see sarnaneb rusika näitamisega taeva poole ja ainult suurendab jõuetust ning viha.
Ilmselgelt pole dialoogi oodata.
See on hoopis kaugelt tulnud vaese sugulase monoloog, keda algul naeratusega vastu võeti, kuid kes lõpuks hakkab oma nõudmistega heategijale üle jõu käima.
Kas ka meie sajandil on iga eurooplane kohustatud maitsma sisserändajate sarmi? Meie ise otsustame, kas tunneme neile kaasa, nii nagu kunagi Pariisis tegid seda rikkad ja ilusad või valime hoopis õuduse Norra moodi.