/nginx/o/2017/05/10/6645797t1hdf65.jpg)
NSV Liidu presidendi abi Anatoli Tšernjajev kirjutab oma päevikus: “Ta (Mihhail Gorbatšov, toim) räägib vabalt, märkmeteta, rahulikult, väärikalt, näitab suurust. Kuid muidugi on ta traagiline kuju.” Saksa ajakiri Der Spiegel jätkab Gorbatšovi saladokumentide avaldamist.
Gorbatšovi 80. sünnipäeva tähistamisel kogunes Londoni Royal Albert Halli teda õnnitlema 4800 inimest, nende hulgas ei olnud ühtegi külalist Kremlist.
Omadele võõras, võõrastele oma?
Der Spiegel küsis: kas tõesti mõistetakse läänes Gorbatšovi rolli valesti, kuna venelased, ukrainlased või usbekid näevad ajaloolisi sündmusi teisiti: neile on Gorbatšov kurjategija. Mõni arvab isegi, et Gorbatšov oli ameeriklaste agent ja lõhkus NSV Liidu ameeriklaste ülesandel. Teised jälle leiavad, et Gorbatšovi mõttekaaslased peavad teda messiaks.
Der Spiegel kirjeldas Gorbatšovi elulugu: alati oli ta funktsionäär, pioneer, komsomol, kommunistliku partei liige. Mehe karjäär kulges pilvitult, Roy Medvedev kirjutas, et Gorbatšovi biograafia oli 1985. aastani sündmusvaene. Ta esindas ikka partei liini, olles süsteemi produkt. Üheski tema kõnes ei leidu originaalset ideed.
Gorbatšovi tõus põhinevat sellel, et Stavropol asub Kaukaasia lähedal, kus NSV Liidu bossid suvitasid. Siit lähedus Moskva võimudele. Kuid tulnud Kremlisse, jäi Gorbatšov kahvatuks.
Peasekretäriks olevat ta valitud tänu vanusele. Pärast eakaid juhte sooviti tippu energilisemat inimest. Aga Gorbatšovi viga oli, et tal polnud mingisuguseid eeldusi tööks tipp-positsioonil. Keegi ei teadnud Gorbatšovi poliitilist visiooni, tõenäoliselt ka ta ise. Ja ikkagi ootas rahvas temalt midagi suurt ja uut.
Aprillis 1986 lendas peasekretär Togliatti (autotööstus) ja oli šokis, sest masinad olid veel 18. sajandi tasemel. Samuti nägi ta oma silmaga korteripuudust. Linnas, kus elas 600 000 elanikku, ei piisanud lasteaedu, polnud isegi kino ega juurviljaladusid. ”Kuid nomenklatuuril on oma erikauplused,” olevat Gorbatšov vihaselt nentinud. Kuna ta aga võttis aega rahva murede kuulamiseks, mida pärast Leninit polnud teinud ükski NSV Liidu liider, tõusis tema populaarsus elanike hulgas.
Ebapopulaarsed otsused
Gorbatšovi esimesed otsused ei olnud rahvale meelt mööda. Ta hakkas võitlema alkoholismi vastu. Kauplustest kadus suhkur. Rahvas ajas samagonni. Kolm aastat hiljem parandas Gorbatšov oma vea.
Siis hakkas Gorbatšov võitlema mittetöiste sissetulekutega. Ehk nende vastu, kes püüdsid teenida raha turul omatehtud tooteid müües. Jälle mööda.
Selle asemel et tuua tooteid kauplustesse, tõstis peasekretär õpetajate ja arstide palku ja lasi edasi ehitada Baikali–Amuuri raudteeliini, mis oli kallis projekt. Rahvas aga nälgis.
Gorbatšov ei taibanud midagi majandusest, tal polnud õigeid nõustajaidki. Parteijuht ei saanud aru, miks süsteem stagneerub. Ta luges Lenini teoseid ja püüdis leida vastust küsimusele, kuidas muuta kommunism inimlikumaks. Seetõttu oli perestroikaga peagi lõpp.
Seejärel otsis Gorbatšov edu välismaalt, võttis kaasa oma abikaasa Raissa, kes külastas Cardini ja Saint Laurenti salonge. Lääs oli heldinud. Siis tegi Gorbatšov ettepanekuid tuumarelvade vähendamiseks ja SS-20 rakettide eemaldamiseks Euroopast. Ta vallandas välisministri kohalt Andrei Gromõko. 1989. aasta detsembris ütles Gorbatšov Bushile: ”Peame lõpetama üksteises vaenlase nägemise.” Bush tõusis ja andis Gorbatšovile käe.
Samal ajal kasvas rahulolematus Gorbatšoviga kodumaal. Ta arvas, et rohkem vabadust tähendab paremini töötada. Tal oli hirm langetada ebapopulaarseid otsuseid. Nii jäi ta kahe rinde vahele.
Tšernjajev kirjutas päevikusse: ”M. S. G. teeb üha rohkem taktikalisi vigu. Ta alahindab opositsiooni moraalset potentsiaali. /.../ Parteipäevadel vastab ta segaselt, nõutult. Ta mängib topeltmängu: ühte rolli välismaal ja teist kodus.”
1991 tuli areenile võimuhimuline rivaal Boris Jeltsin. Gorbatšov polnud võimeline õppima oma vigadest. NSV Liit lagunes, aga tema sisendas endale, et on veel superriigi juht. Tänaseni on Gorbatšov arvamusel, et NLi saanuks päästa.