Lehte Hainsalu kuulub nende kirjanike hulka, kes avalikkuse ette jõudsid möödunud sajandi kuldsetel 60ndatel, kui trükimusta nägid Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Mats Traadi ja teiste noorte luuletajate esikkogude kõrval temagi luuletused.
Lehte Hainsalu mõtiskleb naise üksindusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hainsalu oli siis seotud Tartu riikliku ülikooliga ja nagu enamik tolleaegseid tudengeid teadis ta hästi nii oma mälus talletatu kui vanematelt kuuldu põhjal viimase 20 aasta sündmusi Eestis. Nüüdseks on noorluuletajast saanud mitme proosateose autor, kes lugeja ette luulevormis harva jõuab.
Seda enam pakuvad paljudele Hainsalu loomingu austajatele äratundmis- ja samastamisrõõmu kirjaniku viimase aja romaanid. Eriti tahaksin välja tuua viimast, pisut filosoofilist teost “Vastamata kõne”. Harva on nii selgesti tunda sihtgrupp, kellele autor teost kirjutades on mõelnud.
Kõnealuse romaani puhul on selleks eeskätt üksikud inimesed (daamid), kes hakkavad jõudma elusügisesse või on saatuse tahtel jäänud elukaaslasest ilma.
Juba teose moto “Media vita in morte sumus” (“Kesk elu oleme keset surma”) viitab sellele, et tegemist ei ole pelgalt meelelahutusliku lugemisega. Vastamata kõne on inimese sisemonoloog iseendaga. Miks sisemonoloog? Aeg teeb oma töö, võtab ära need, kes meile elu teatud etappidel olulised olid.
Teose läbiv tegelane Anella ongi kaotanud kõik: vanemad, õed-vennad, sõbrannad, lapse ja mehe. Ometi on üks päev aastas, mil ta katab pidulikult laua, paneb sinna kindlasti vaasi kullerkuppudega (tema pruudikimbu lilled) ja mõtleb sellele, kellest viimasena ilma jäi – oma mehele Markule. See on nende pulma-aastapäev.
Teos ongi üles ehitatud meenutustele-mälestustele, mis algavad kahe inimese üheks saamisega ja seostuvad paratamatult oma eakaaslaste, lähedaste ja ühiskonnas toimunud muutustega. Muutuvad ajad, inimesed, arusaamad elu põhiväärtustest, elust endast, armastusest ja surmast.
Vähe on teoseid, kus 100 leheküljel on antud läbilõige Eesti elu perioodidest alates küüditamisest kuni viimaste aastateni.
Öeldakse, et vana inimene muutub lapsemeelseks, ometi on Anella hinnangud elu eri aspektidele värsked, elukogemusest välja kasvanud. Ta leiab, et elu on tõepoolest imede ime.
Kahjuks ei oska me seda imet õigel hetkel ära tunda, alati igatseme midagi enamat, kui meil käes on. Ja kui harva ütleme kallile inimesele, et ta tõepoolest kallis on. Raamat on üksindusest. “Olen oma üksinduse vaba peremees, mitte kaeblev ori,” mõtleb Anella, kelle mõtiskluste kaudu on antud ülevaade eestluse, Eesti naise elu sõlmpunktidest 20. sajandi viimasel 60 aastal.
Naine – naiselikkus, kuidas aeg seda muudab. Meie vanaemad tassisid pesupäeval kaevust vett, ootasid sõjaväljalt meest koju, kasvatasid üksi lapsi, paikasid sõjajärgsetel aastatel pesu, nõelusid sokke, kudusid, tõid peenramaalt supimaterjali. Elu kulgeb spiraali pidi.
Igast neiust saab naine, arusaamad esimesest armastusest, abielu pühadusest, truudusest, tütarlapse puhtusest-süütusest on aga muutunud.
Kui oleme ületanud pensioniea künnise, kui lapsed on pesast lahkunud, tunneme ühtäkki, et meid pole enam vaja, meie elukogemus ei tähenda järgmistele põlvkondadele midagi. On jäänud vaid asjad, fotod – meile mälestus, järeltulevatele põlvedele miski, mida jälle on vaja prügimäele viia. “Laske häirivatel asjaoludel hajuda nagu pilvedel taevas,” mõtiskleb kirjanik.
Ometi mäletagem inimest! Autor on loonud hinge mineva lühipildi Georg Otsa ja Gustav Ernesaksa viimastest esinemistest Tartus. Pooltühjale saalile.
Kokkuvõtteks sobib hästi kirjaniku mõte: “Unustus on lähedal: pea unustad sa kõik ning pea unustavad kõik sinu.”
“Vastamata kõne”
Lehte Hainsalu
Romaani peategelane lastetu lesknaine Anella laseb oma pulma-aastapäeval mõttes silme eest läbi kogu elu. Ta on endine raamatukoguhoidja, tõsine lugeja, kes on kirjandust alati sügavalt läbi elanud, eriti luulet ning filosoofiat. Tema maailm on teistsugune kui enamikul temavanustel naistel - ta ei tunne hirmu haiguste, rahapuuduse ja vanaduse ees.
Kirjastus Eesti Raamat