Juhtkiri: Tundes rõõmu oma riigist

Arvamustoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu Postimees.
Pärnu Postimees. Foto: PP

Lähipäevil tähistatakse Balti riikides Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumist 20 aastat tagasi, kui NSV Liit savijalgadel kolossina pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset Moskvas põrmu varises. 20 aastat ei tähista pelgalt aega, mis möödub neist pöördelistest sündmustest.

Need paarkümmend aastat tähendavad, et 1991. aastal sündinud maimukestest on saanud täiskasvanud inimesed, kes teavad Nõukogude okupatsioonist pelgalt ajalootundidest või vanemate-vanavanemate juttudest.

Põhimõtteliselt jäi Eesti Vabariigi eelmist rahumeelset ja ülesehitavat iseseisvust samuti 20 aastat (1920–1940), sest omariikluse algus oli vaevatud Saksa okupatsioonist ja võitlusest nii enamlaste kui sakslastega. Mässukatse 1. detsembril 1924 näitas meie esivanematele, et Eesti Vabariiki ei saa võtta igavesest igavesti tagatuna, olgu Tartu rahulepingus kirjas mis tahes.

Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt ütles esmaspäeval, et mäletada tuleb minevikku, kuid ehitada koos ka ühist tulevikku. Balti riikide pühendunud sõber ja USA riigidepartemangu Balti laua ülem 1990–1991 Paul Goble kirjutas kuukirjas Diplomaatia, et ajalukku ei tohi takerduda, kuid alati tuleb arvestada sellega, et midagi pole garanteeritud. Ta tõi näiteks Venemaa suundumused ja mõnegi suurema riigi soovi korraldada omale kasulikke tehinguid ülejäänud riikide arvel.

Meenutagem siinkohal, et leidub neidki riigijuhte, kes on soovitanud väikeriikidel lõuad pidada.

Sestap peab ajalugu mäletades käima pidev töö liitlaste ja sõpradega selle nimel, et saaksime tähistada järgmist, ülejärgmist ja üleülejärgmist 20 aastat hiljem, tundes rõõmu oma riigist ja iseseisvusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles