Iseseisvuse keskel

Peeter Olesk
, kirjandusteadlane, IRLi liige Tähtvere mõisast
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Olesk.
Peeter Olesk. Foto: PP

Augustis 1991 mõtlesin ma hoopiski muust kui sellest, milline on august 2011. Omariiklus on seadnud Eesti Vabariigi kodakondseid kogu aeg niisuguste probleemide ette, mille lahendamine nõuab pidevat tööd enese kallal ajas, mille pikkuse üle otsustab inimene ise suhteliselt harva.

Täna 20 aastat tagasi ei küsinud Tallinna tänavatel keegi minult mingit seisukohta. Praegu Tartus küsitakse, kuid kust võis minusugune toona teada, kui palju mul neid seisukohti peab 20 aastat hiljem olema? Ja mitte paljalt, vaid põhjendustega ja kõrvuti kaasinimeste kogemuste ja arvamisega.

Loetlegem.

Esiteks. Riigi tellimuse kategoorilised piirid ülikooliharidusele “tasuta kõrgharidusena” ja mis üle piiride, makstakse kinni sõltuvalt vabast rahast. Siin võib tekkida väga raskeid konflikte, sest näiteks keda tellib riik: kas teolooge jätkuõpinguteks või kirikuõpetajaid olukorras, kus Eesti on ilmalik vabariik.

Teiseks. Rahvuslik julgeolek energeetilise ja küberterrorialase turvatunde, kuid ka toidujulgeoleku tagamise mõttes.

Kolmandaks. Kaitseministeeriumile täiesti võõra, kuid selgesti kurjade kavatsustega Eesti Vabariigi kodaniku sissetungimine ministeeriumi peahoonesse sihiga halvata riigi normaalne toimimine, jättes otsad samal ajal ikkagi lahti, sest keegi teine peale tema kriminaalkuritegu ei sooritanud, ent kuna ta on surnud, tuleb kriminaalasi tema suhtes lõpetada.

Neljandaks. Isamaa ja Res Publica Liidu ühtsus ajal, mil väga paljud ootavad alusmõistete (konservatiivsus) arusaadavat defineerimist järjekindluse ja rakendatuse kaudu.

Viiendaks. Patsientide, haiguste ja arstide mobiilsuse suhe. Ehkki näide on isiklik, pole see kohatu: patsiendina olen ma surmani üks ja seesama ning seni pole püsivaid haigusi lisandunud, aga on muutunud diagnoosid ja ravitaktika. Arstidki pole olnud kogu aeg paigal. Ainus, mida ma usaldada võin, on ... surm.

Kuuendaks. Eesti Rahva Muuseumi ehitamine Raadile viisil, mis ei oleks riigieelarvele rist ega viletsus.

Seitsmendaks. Tallinna Televisioon ja Tallinna kui Euroopa 2011. aasta ühe kultuuripealinna rahastamise bilanss aastal 2012. Tallinnal on liiga palju pooleli.

Kaheksandaks. “Kodukulud alla!”, jättes sõnastamata, mis need on ja kui palju tuleb enne investeerida ehk raha lisada selleks, et kodukulud alla läheksid.

Üheksandaks. Harjumäest ühe osa nimetamine Tallinna linnapea Edgar Savisaare isiklikul ettepanekul 20. augusti nimeliseks väljakuks.

Iseseisvuse teine pool

Eespool on nimetatud probleemid, millega mul on isiklik suhe. Tegelikkuses on noid probleeme kaugelt rohkem ja üheski mõõtkavas pole nad üksnes minu lahendada. Minu määrata pole lahenduse leidmise ja elluviimise aegki. Kui Petseri ja Petseri-tagune koos Saatse saapaga võeti de facto Vene Föderatsiooni koosseisu ehk lõigati ära raudteekolmnurga Tartu–Valga–Petseri üks tippe, oli hetkega selge, et see tekitab raudteel tupiksuunad, mis tuleb kompenseerida. Kirjutasin sel teemal otsekohe.

Orava piirijaam avati kaubatransiidiks tänavu, 20 aastat hiljem. Kui kaua kestab raudtee rajamine kiirrongiliikluseks Tallinnast Riiga, ei oska ma ennustadagi, sest tõenäoliselt on Vahemereäärsete põllumajandusriikide abistamine Euroopa Liidule kiireloomulisem ülesanne kui kiirrongitee Tallinnast Berliini.

Ja sellegipoolest on, sõida Tartust Pärnusse kas üle Puhja või Pikasilla, ilus vaadata, kui palju on maanteede veeres ilusaid majapidamisi. Ei, ma ei lase end romantikal ära osta. Need ei ole talud, mida ma näen. Meie kõrval on elamised koos õueaiamaaga, maakodud, kus elumaja kõrval võtavad moodsad autod enda alla rohkem pindala kui keskmise pere kartulivaod.

Ent need elamised on korras ja saanud korda umbkaudu viimase kümmekonna aasta jooksul. Kui tahaks näha elu varjukülge, peaks minema metsade vahele ühe suitsuga külakohale või kohalikust alajaamast küla tolle äärmise tareni, kuhu elekter veel ulatub, vähemasti ühe seadme jagu.

Kuid ma olen näinud nii talude hävitamist juba enne Mart Laari sündi kui metsavendade seltsielu alevis tollal, kui Laar ei võinud kuidagi aimata, et “ajaloolasest” saab kord sõimusõna. Elu varjukülg on mulle tuttav. Tekib küsimus, kumba poolt oskan ma nüüd täpsemalt näha ja mis järeldusi teen.

Tarkus ilma ettenägelikkuseta

17. augusti paiku aastal 1991 otsustasid Tiit Pruuli, Indrek Kannik ja siinkirjutaja sõita 19. augustil Peterburi, kuid mitte Tartust, vaid Tallinnast. Selleks läksime autoga 18. augusti hilisõhtul kolmekesi pealinna, leppides varakult kokku, et helistan järgmisel hommikul emmale-kummale ja paneme väljumisaja paika.

Helistasingi ühest putkast Mere puiestee algul vana pritsimaja kõrvalt, aga juba olid liinid lootusetult kinni. Jäin jälgima, mida teevad kaubitsejad Viru tänava kõnniteel ja kuidas rahvas üldse käitub.

Kaubitsejad olid kaukaaslased, kelle piirkond ulatus Viru väravast trollipeatuseni Kaubamaja kõrval. Nad ei kerjanud, vaid müütasid ja nende tööpäevad olid pikad. Turiste oli tookord võrreldamatult vähem kui praegu ja et kohalikud juba teadsid, mis nendel kaukaaslastel pakkuda on, ei saanud nende käive olla kuigi suur.

Esimesel päeval ei teadnud kaubitsejad riigipöördekatsest Moskvas ilmselt midagi. Oleks võinud arvata, et järgmisel päeval on nad kadunud, ent ei: äri käis edasi. Mul ei ole dokumentaalset tõendit, aga püsib meeles see tunne, et senikaua kui tänavaärikas usaldab kehtivat raha rohkem kui võimukandjaid, pole riik ümber pööratud. Ja tõepoolest, alles rahareform pühkis Viru tänava kaukaaslastest puhtaks.

Tartu ega teaduste akadeemia kirjandusmuuseumi pärast ma ei muretsenud, sest polnud näha ainsatki jõudu, mis oleks näidanud monoliitsust keerata Nõukogude Liit tagasi “parematesse” aegadesse. Pealegi, kas keegi oskab öelda, millal need olid? Ma ei mäleta, et oleksin koos ülejäänud Nõukogude Liiduga hinganud ühes taktis. Et kui Brežnevile anti järjekordne kulin, pidasin mina pidu.

Nüüd järsku oli seda takti vaja ja otsekohe selgus, kuidas takti ei anna ette partituur, vaid aeg. Aeg, mis ruumis oli määratud nelja punktiga.

Esiteks Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamine (kaasa arvatud, muide, seestpoolt), teiseks rahareform, kolmandaks üheselt maksev põhiseadus ja neljandaks okupatsioonivägede väljaviimine Eesti Vabariigist Eesti NSV piirides.

Kummalisel kombel on just esimesena märgitud punkti sulgudesse võetud osa nõudnud kõige rohkem aega ja nõuab veel, sest ikka ja jälle tekib küsimus: mis on see riik, mis justkui ei tohiks olla katusorganisatsioon kodanike kohal?

Tookord, augustis 1991, tundusid tähtsamatena teine ja kolmas punkt, sest mõlemad nõudsid niisugust pädevust, mida tavakodanikul ei jätku. Kui peaksin päevikut, puuduksid sealt sügisel 1991 igasugused konkreetsed unistused ja üksikasjalised plaanid.

Üks suur töö, Tartu ülikoolis usuteaduskonna taastamine, oli lõpetatud, teine – filosoofiateaduskonna taastamine sealsamas – lõpetamisel, kolmas, korralise ehk distsiplinaarse professuuri taastamine oli pooleli, neljas – kirjandusmuuseumi teise juurdeehituse jätkamine kuni lõpuni – sõltus ehitusraha laekumisest ajal, mil raha eraldati kuu kaupa.

Ei, ma ei oodanud oma või tähetundi või seda, et see karikas minust mööda läheks. Polnud võimalik, et meie perest läheks mööda sundüürnike probleem, mis lahenduse sai alles kevadel 2003, ent jätkub ju küllalt inimesi, kelle õiglustundel on sügav arm ses suhtes edaspidigi. Ja seda, kuidas riik jääb sulle võlgu, polnud mulle üldse õpetatud.

Tõusikud ja tegijad

Sügis 1991 avas mitmele põlvkonnale tõusutee. Kõige avaramalt oli seda näha kaitseväeasjanduses, kuid kõige produktiivsem on see olnud diplomaatias, kus, välja arvatud pädevus üldajaloos ja vaimne iseseisvus, muutus Eesti euroopalikuks väga kiiresti ning suhteliselt väikeste tagasilöökidega.

Kiire kohanemine üllatas paljusid alates juba soomlastest, kes pidid võtma omaks, et inimesed üle lahe, kellele tuli saata head kohvi, on järsku partnerid oma nõudmiste ja kriitikameelega.

Seda, et inimestes oleks headus kadunud, ma ei usu. Küll on mind pannud mõtlema kaks asja, mis mõlemad on loomuldasa tõusiklikud. Üks on intolerants teisitimõtlemise suhtes ehk talumatus vaimse iseseisvuse suhtes. Tõusik tahab alati enamsoodustusrežiimi või kehtestab selle endale ise.

Dissident – isiklikult puutusin ma selle sõnaga tähenduses “teisitimõtleja” esimest korda kokku aastal 1976, ent autor (filoloog akadeemik Viktor Žirmunski (1891–1971), niisiis Johannes Semperi eakaaslane ja kaasüliõpilane Peterburis, aga Semper ei mäletanud teda) kasutas sõna juba 1967 – tahab vabadust olla tema ise. See hoiak on nüüdses omariikluses harjumatu, nii et pisut sarnaneb meie Eesti Vabariik hundi-impeeriumiga. Ja tõusik tunnistabki ainult omasuguseid.

Teine on kiirus, millega unustatakse väga lihtsad sõnad.

”Tänan!” ja “Palun!”. Isegi vana kooli inimesed pole ses suhtes enam rangelt järjekindlad, sest mõlemad sõnad on väga sügava eetilise aluspõhjaga. Tunduvalt lihtsam on kasutada “Võta!”, sest see on praktiline, enam-vähem igaühe käeulatuses. Just tõusik võtab, nii et kui ta ütlebki “Tänan!”, siis õukondlikult ja lipitsedes. Augustis 1991, õieti juba varem, arvasin ma lihtsameelselt, et tõusikuid sugeneb vähem kui seni.

Millal ma olingi viimati rõõmus tänu iseseisvusele? Küllap mullu, kui kirjastus Ilmamaa, mis on iseseisvuse ühistegelik laps, avaldas Paul Ariste etümoloogiaartiklid “Eesti mõtteloo” 93. köitena pealkirja all “Sõnalaenulõbu”.

Millal olin rõõmus kellegi võõra kordamineku üle? Kõigest kuu aega tagasi, kui Pala vallas Nõval tähistati kunagi väga aktiivse sotsiaaldemokraadi Villem Ernitsa 120. sünniaastapäeva. See oli ilus rahvapidu üldsegi mitte varemete keskel, kuigi täielikus kolkas.

Kuid millal ma olin õnnetu iseseisvusesse sobimatu mõtlemisviisi üle? Vaevalt paari nädala eest, kui üks kauane sotsiaaldemokraat arvas, et parem elada vaesena linnas kui maal: tuleb kroonule odavam. Nojah, asja sedaviisi võttes oleks uus okupatsioon veel odavam.

Kuni jätkub tahtmist tegutseda teisiti, pole kõik kadunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles