19. märtsil 1990 toimus Stockholmi südalinnas Norrmalmstorgil esimene esmaspäevakoosolek Balti riikide vabaduse toetuseks.
Kell 12 esmaspäeviti kuni iseseisvumiseni
19. august 2011, 08:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samal päeval ilmus Rootsi päevalehes Svenska Dagbladet üleskutse rootslastele koosolekust osa võtta. Pöördumisele olid alla kirjutanud riigipäeva liikmed Håkan Holmberg (Rahvaerakond) ja Gunnar Hökmark (moderaadid) ning väliseestlastest aktivistid Andres Küng ja Peeter Luksep.
Baltlaste vabaduse eest
Esimesest koosolekust osa võtnud 500 inimest lubasid üksteisele, et kogunevad igal esmaspäeval kell 12 Norrmalmstorgile, kuni Balti riigid on saanud vabaks.
Kokku toimus 79 emotsioonirikast ja spontaanset esmaspäevakoosolekut, mis sidusid tuhandeid rootslasi ning Eesti, Läti ja Leedu Rootsi kogukondade liikmeid.
Viimane, 79. esmaspäevakoosolek oli 16. septembril 1991, kui ettevõtmise korraldajad lugesid oma missiooni täidetuks ja eesmärgi saavutatuks, sest Eesti, Läti ja Leedu olid taastanud oma iseseisvuse.
Rootsi avalik arvamus oli saavutanud olulise võidu: üldsus suutis läbi murda ametlikust desinformatsioonist ja seista vastu sotsiaaldemokraatide NSV Liidule järeleandmise ja temaga kohanemise poliitikale, mis oli kujundanud Rootsi välispoliitika neutraliteedisuunda pärast Teist maailmasõda.
Svenska Dagbladeti ajakirjanikule Mats Johanssonile andis see võimsa ühtsustunde: kitsukesel väljakul kohtuti igal esmaspäeval nädalast nädalasse.
Paljudele osalejatele on eriliselt meelde jäänud esmaspäev pärast Vilniuse verist pühapäeva, kui 7000 inimest surus ennast turuplatsile kokku, et väljendada raevu, mida demokraatlik Rootsi tundis nõukogude vägivalla vastu.
Kirjutades Norrmalmstorgi koosolekute kümnenda aastapäeva puhul, rõhutas Johannson, et verevalamine Vilniuses muutis baltlaste võitluse ka rootslaste omaks ja Balti riikide vabadus muutus Rootsi rahvusliku julgeoleku huviks.
Eestlaste ”kangekaelsus”
1990.–1991. aastal üritas ametlik Rootsi sulgeda silmi selle ees, mis toimus üle Läänemere NSV Liidus. Rootsi välisministeeriumi avalikustatud saladokumendid tunnistavad, et kõige enam pooldati status quo säilimist suures naaberriigis.
Välisametkonnas ei usutud, et kolm Balti riiki võiksid kunagi saada iseseisvaks. Sellest tulenes Rootsi tollase välisministri Sten Anderssoni seisukoht, et Eestis ei ole Nõukogude okupatsiooni. Selle avaldusega pälvis minister Baltimail meelepahatormi, mille iilid ulatusid Rootsigi. Kõigele vaatamata säilitas ta oma koha kuni sotsiaaldemokraatide hävitava lüüasaamiseni Rootsi üldvalimistel, mis tõi võimule moderaat Carl Bildti valitsuse.
Norrmalmstorgi esmaspäevakoosolekud tuletasid regulaarselt ja avalikult kõigile meelde baltlaste vabaduspüüdeid.
Need olid eestlased ise, kes tänu oma kangekaelsusele suutsid taastada Eesti iseseisvuse, kuid välisriikides korraldatud toetusel oli suur tähtsus iseseisvumisprotsessi hoidmisel avalikkuse huviorbiidis.
Rida lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega ei pidanud kunagi õigeks Balti riikide annekteerimist NSV Liidu poolt. Rootsi seevastu oli üks neist riikidest, mis oli seda avalikult teinud.
Nii imelik kui see pole, aga isegi Soome ei tunnustanud okupatsiooniaastate jooksul Balti riikide annekteerimist. Lääneriigid ei vajanud Baltimaade iseseisvuse heakskiitmist, nad lihtsalt taastasid diplomaatilised suhted. Rootsi pidi kõigepealt tunnustama Eesti iseseisvust, et seejärel taastada diplomaatilised suhted.
Uppsala Nya Tidningen, mille peatoimetaja on esmaspäevakoosolekute üks algatajaid Håkan Holmberg, kiitis eestlaste poliitilist tarkust, kui Moskvas toimunud riigipööret osati enda huvides ära kasutada ja iseseisvus taastatuks kuulutada.
Rootslaste ”omaabi”
Svenska Dagbladet avaldas juhtkirjade kirjutaja Claes Arvidssoni jutuajamise Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, kes ütles, et esmaspäevakoosolekute tähtsust ei saa alahinnata.
”See oli tähtis psühholoogiline tugi, kinnitus, et me ei olnud oma vabaduspürgimustes üksinda. Koosolekud olid tugev näide solidaarsusest, mis hõlmas nii tavakodanikke kui juhtpoliitikuid. Sellist ühistunnet oleks rohkem vaja praeguses Euroopas. Ent esmaspäevakoosolekuid võib vaadelda teatud ”omaabina”, sest rootslased on sellega vaieldamatult palju võitnud, kui said kolm demokraatlikku riiki omale naabriks,” ütles Ilves.
Norrmalmstorgi esmaspäevakoosolekuid meenutades ei saa mööda minna kaasmaalastest paguluses, kes Rootsi külmast kliimast hoolimata suutsid hoida vabaduse leeki loitvana.
Norrmalmstorg
Väljak Stockholmi südalinnas, mis ühendab Hamngatani ja Biblioteksgatani äritänava ja on Djurgårdeni trammiliini alguspunkt.
1973. aasta 23. augustil toimus väljaku ääres Kreditbankenis (nüüd osa Nordeast, pildil) pangarööv, mille käigus röövel võttis pantvange. Tragöödia lahenes alles 28. augustil röövli Jan Erik Olsseni ja tema kaasosalise Clark Olofssoni vahistamise ning vangistatute vabastamisega. Sellest rööviloost on tulnud ”Stockholmi sündroom” ehk pantvangide kaasatundmine oma röövijatele. Nimelt tunnistasid röövitud, et tundsid ennast röövlite seltskonnas turvaliselt ja olid mures hoopis politsei võimalike ettenägematute aktsioonide tagajärgede pärast.
(Vikipeedia)