/nginx/o/2017/02/23/6367729t1h787a.jpg)
Kes on kirjutanud nii: “Kuna praegu ei ole riigi rahaline seisukord kõige roosilisem, tuleks kohe märkida, et presidendi otsevalimised nõuaks riigilt edaspidi täiendavate kulutuste kandmist. Kuid miks me ei võiks kulutada pisut rohkem selleks, et rahvas saaks senisest rohkem oma riigi asjades kaasa rääkida?“?
See on väljavõte Toomas Hendrik Ilvese 1999. aastal kirjutatud artiklist. Selles väitis ta, et Eesti riigis võiks presidendi valida rahvas ja korraldada rahvahääletuse põhiseadusega kehtestatud valimiskorra muutmise kohta. Ilvese toonane kirjatükk on ehe näide sellest, kuidas juba 12 aastat tagasi tunnetati ühiskonnas vajadust kaasata rahvast rohkem poliitilistesse otsustesse. Ometi on kõik jäänud sinnapaika.
Põhjusi me ei tea, nagu sedagi, miks mõnest söakast idee pooldajast on hiljem saanud meelemuutja või vaikija. Nukker teadmatus meie lähiloo arengusuundade suhtes. Kas varsti katab seda kõike veel arhiivitolm?
Eelnõu pandi kalevi alla
2003. aastal jõuti koguni nii kaugele, et 71 riigikogu liiget, nende hulgas Siim Kallas, Ene Ergma, Sven Mikser, Märt Rask, Jürgen Ligi, algatasid eelnõu presidendi valimiskorra muutmise kohta. 71 häält on selge enamus rahvaesindajatest, kes olid andnud oma hääle põhiseaduse muutuse poolt. Mis aga sai? Eelnõu pandi kalevi alla. Suuremat silmakirjalikkust ja kodanike tüssamist annab Eesti ajaloost otsida.
Selline tagatoapoliitika peegeldab usaldamatust oma rahva suhtes. Sotsioloogid kirjutavad rahva võõrandumisest, poliitikud heal juhul kostavad vastu, et täisväärtuslik kodanikuühiskond vajab kü psemiseks aega või et vabatahtlik isoleerumine on samuti osa demokraatiast.
Ise on poliitikud küpsenud kiiremini, sisendades endale, et korra valituks osutununa tõustakse seisusesse, millega kaasneb piiramatu tarkus ja õigus langetada otsuseid mis tahes küsimustes, sealhulgas Eestile parima presidendi valimises. Seejuures peljatakse presidendi otsevalimisi, sest rahva poolt võib valituks osutuda kandidaat, kes ametisse saades hakkab täide viima populistlikke otsuseid või kes ei sobi võimuerakondadele.
Nii olemegi praegu olukorras, kus poliitiliselt korrektne on rääkida parlamentaarsest vabariigist, mille president peab olema minimalistlik konstitutsioonitõlgendaja.
Pärast otsevalimiste vajalikkuse tõstatamist käimasolevas debatis on mind rünnatud vanade etteheidetega: populism, näilise demokraatia õhutamine. On koguni öeldud, et otsevalimised on pseudoteema ja parem sooviks kuulda “arvamusi Eesti elu ja tuleviku kohta”.
Minu arvamus on järgmine. Rahva vähene kaasamine riigi valitsemisse on väga lühinägelik poliitika, mis juhib meid kiirenevas tempos ummikusse. Kui see ei ole Eesti elu ja tuleviku üks sõlmteemasid, siis mis veel. Ega ometi jätkuv pürgimine Euroopa viie rikkama riigi hulka? Sotsioloog Andrus Saar on tabavalt märkinud, et selle eesmärgiga oma rahvast piitsutades võime jõuda olukorrani, kus “inimvarast on jäänud alles ainult vara”. Ehk inimVARAST jääb alles inimVARE.
Tuleb korraldada rahvahääletus
Praegune erakonnapoliitika omab administratiivset ressurssi ja avalikkusega manipuleerimise oskust. Sellise olukorra teket oleme ise soosinud ja poliitikud on “tädi Maali” armsa kujundi kaaperdanud ning ehitanud selle peale ühiskonna lihtsustatud mudeli.
Ilvesest eristab mind näiteks see, et siin 47 aastat elanud inimesena tajun neid tendentse tundlikumalt, lausa ohumärgiliselt. Kui nõukogude ajal oli eemalehoidmine “partei ja valitsuse tegemistest” osa meie kaitserefleksist, siis nüüd on see ju hoopis tõrjutus oma riigist.
Rahvatarkus ütleb, et mida külvad, seda lõikad: poliitikute sebimisele vastab rahvas parastamisega, üha ülbavam partokraatia toodab aina massilisemalt protestihääli. Kõik see on oma olemuselt valus protsess, kogu iseseisvusaate justkui hiiliv õõnestamine.
“Tule taevas appi!” tavatses Lennart Meri vahel absurdset olukorda illustreerides öelda.
Kutsun üles meenutama Meri hüüde konteksti, tema kreedot, sest ega ta teinud pelgalt emotsionaalseid avaldusi, mis jäänuks õhku kaikuma. Tema mõte oli ju utsitada sellega meis iseolemise julgust, pealehakkamist, otsustustahet, südikust.
Tasakaalustamaks erakondade tagatubade võimu, on vaja enamat kui minimalistlikult põhiseadust tõlgendavat presidenti. Tarvis on välja selgitada kodanike arvamus otsevalimiste suhtes, selleks tuleb korraldada rahvahääletus!
Tegelikult saab selgi korral igaüks presidendivalimistel oma hääle anda, olgugi et kaudselt. Riigikogu liikmed, kes 29. augustil hakkavad presidenti valima, on kohustatud kuulama oma valijate arvamust ja sellega arvestama. Te kõik olete saatnud riigikokku oma esindaja ja teil on õigus anda talle teada, kumba kandidaati eelistate. Eesti on õnneks väike ja võimalus oma saadikul hõlma hakata täiesti arvestatav.
Võin omast kogemusest kinnitada, et sellised ekspromptkohtumised, olgu tänavanurgal või kaupluses ja kas või ühe-kahelauselised, on värskendavad ja tulevad oma mõtete kraadimisele kasuks.
Võtke oma piirkonnast valitud riigikogu liikmega ühendust ja tuletage talle meelde, et 29. augustil tuleb talitada oma mõistuse ja südametunnistuse, mitte parteidistsipliini järgi!