Aprillis jooksutreeningutega alustanud pärnulanna Urvi Grossfeldt võttis eesmärgi läbida sügisel Kahe silla jooksul Jaansoni rada. Nüüd on suvi läbi treenitud ja jooksuni jäänud napilt üle nädala.
Jaansoni jooksuni on jäänud nädal
28. august 2011, 09:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mida vähem aega jooksuni on, seda närvilisemaks muutun,” tunnistas naine veidi murelikult. “Selle pärast ma ei muretse, et distantsi ei jaksa läbida, muret teevad eelmise aasta jooksjate finišiajad. Aga siiski: minu eesmärk pole ju viimaseks jäämise vältimine, vaid üheksakilomeetrise distantsi läbimine.”
Vigastus kärpis jooksulusti
Seni kulgesid Grossfeldti jooksutreeningud tõusvas joones ning tema tulemused ja füüsiline vorm aina paranesid, paraku vigastas naine juuli keskel põlve ja see pole lasknud senise koormusega treenida.
“Rannas künklikul pinnal joostes käis põlvest korraga nõks läbi,” meenutas Grossfeldt. “Arstile pole ma põlve näidanud, kardan, et äkki keelatakse jooksmine üldse mõneks kuuks ära. Parem lähen pärast Jaansoni jooksu!”
Kompresside ja salvidega ravimise ning väikese treeningupausi järel on põlv paranenud, kuid annab tunda pikemal distantsil. Kui naine läbis ühel päeval prooviks üheksa kilomeetrit, ei saanud ta pärast kaks päeva joosta.
Grossfeldt leiab, et põlveprobleem on jooksuindu kõvasti vähendanud. Kuna vahepeal joosta üldse ei tohtinud, pidi kogu treeningutsüklit otsast alustama: algul pikem kõnd, siis hästi aeglane sörk tasapisi treenimisaega pikendades.
“Ma saan aru, et sportlastel ikka juhtub traumasid, aga ma polnud sellise asjaga arvestanud,” nentis harrastusjooksja. “Tuju võttis päris nulli ja tulemused ka just ei rõõmusta.”
Treener õpetab intervalljooksu
Grossfeldti aitab nüüd treener: staažikas jooksja Ergo Rand. Ise harjutades sai naine selgeks nipid, kuidas aina rohkem kilomeetreid läbida, treener aitab töötada tempoga, tõsta vastupidavust ja teha spurte.
“Ei saa öelda, et ma intervalljooksus väga särav oleksin, aga ma üritan. Ja jooksukiirus on kindlasti paremaks läinud,” leiab jooksja. Treener andis nõu, kuidas haiget saanud põlve ravida ja soovitas senisest rohkem tähelepanu pöörata soojendusele ja treeningujärgsele venitamisele.
Grossfeldti sõnutsi võis vigastuse üks põhjusi olla vähene lihaste soojendamine enne jooksu: kuna suvel on niigi soe, tundus vehkimine tüütu ja soojendusharjutused jäid korralikult tegemata.
Vahepeal jäid poolikuks treeningujärgsed venitusedki, kuid kuna kiirem jooksmine koormab lihaseid rohkem, venitab naine end nüüd põhjalikumalt.
Rand soovitab Eesti kliimas sportijatel kord nädalas saunas käia, et lihased täielikult lõdvestuksid.
Kuigi vigastus ja sellest paranemine on jooksuõhinat tublisti vähendanud, ei lase naine endale loobumismõtteid ligi. “Lubadus on ju antud,” väidab ta kindlalt. “Kuigi hurraa-tunne pole treenimisel tagasi tulnud, võin öelda, et sel aastal õppisin uuesti jooksma, spordipõlgur ,nagu ma olin. Jaansoni jooksuks valmistumiseta jookseksin ilmselt vähem, sest pärast kuue kilomeetri läbimist on enesetunne väga mõnus.”
Jooksueksperimendile saab kaasa elada Grossfeldti omanimelises blogis ja nii temale kui ülejäänud pingutajatele pöialt hoida juba 4. septembril Pärnus Kahe silla jooksul.