Immigrantide teema on enamikule eestlastele väga valus ega jäta tõenäoliselt enam külmaks neidki, kelle vanavanemate Eestisse sattumise tingis nõukogude immigratsioonipumba töötamine. Inimarengu aruande kohaselt vajab Eesti töökäte nappuse tõttu juba kümmekonna aasta pärast sisserändajaid. Selline järeldus tundub lausa kohatu ligemale 50 000 töötu olemasolu korral. Raske on öelda, kui palju on nende inimeste hulgas lootuse kaotanuid, aga need ei ole tõenäoliselt enam registreeritud töötud. Seega saame arvestada arvukate kätepaaridega, mis sooviksid teha tööd, kuid need on vaja ametisse rakendada. Selleks tuleb luua töökohti ja muuta senisest paindlikumaks ümberõpe.
Juhtkiri: Hirmutamine immigrantidega
Sisserände prognooside puhul ennustatakse meile uusi kaaskodanikke Venemaalt, Aafrikast ja Aasiast. Lõdva immigratsioonipoliitika ja vähe kontrollitava sisserände kibedaid vilju mekivad paljud Euroopa riigid.
Kätepaarid kaugetest riikidest pole kibelnud töö järele, vaid on olnud agarad kahmama heaoluühiskonna sotsiaalhoolekande hüvesid. Tööoskuste ja -tahteta sisserändajatega pole midagi peale hakata ja vajadust praegusest karmima ümberasumispoliitika järele mõistetakse Euroopa Liiduski. See pole vähendanud tööjõu nappust ja annab hoogu sisemigratsioonile.
Eesti vähese ligitõmbavuse põhjus on madal palk, kesised sotsiaalhüved ning karm keskkond. Siiski leiduks maailmas küllaldaselt inimesi, kes neis tingimustes oleksid nõus tegema piiratud tööoskusi nõudvat allhanget, ehkki nemadki avastaksid pea, et siinsete hindade ja palkade tõttu muutub äraelamine aina probleemsemaks.
Võõrtööjõust pääsemiseks peab Eesti looma tingimused, et noorematel inimestel oleks motivatsioon jääda kodumaale. Lõpuks tuleb hakata töö eest palkagi maksma.