Kurese küla põu paljastas muistseid saladusi

Kultuurimälestisena kaitse alla võetud kivikalme avastati rehielamu kõrvalt.

FOTO: Urmas Vahur

Viimased 35 aastat elaniketa Kurese küla Soontagana maalinna väravas pakub sedavõrd põnevust, et arheoloogidel on põhjust kavandada seal ulatuslikke väljakaevamisi ja seista selle eest, et luua sinna arheoloogilis-ajalooline kaitseala.

Sellesügiseste leidude järgi tundub põnevaim paik Pakamägi, see on dolomiitpank, mis tekkis 420-440 miljonit aastat tagasi korallrahust ja asus veel 4200 aastat tagasi mererannal.



Just Pakamäel tulid Kurese maastikukaitseala hooldaja Urmas Vahuri ettevõetud võsaraie ja pealetungiva kadakamüüri tõrjumisel sae ja kirvega aastatel 2006-2008 nähtavale muistsete põldude jäänused, esimesest aastatuhandest enne Kristust pärinevad kivikalmed ja üllatuste üllatusena madal poolkaarjas linnusevall.



Loomaluud ja savinõukillud


Eesti ajaloomuuseumi teadur, filosoofiadoktor arheoloogia alal Mati Mandel räägib, et sügisel uurisid arheoloogid mõnevõrra Kurese Pakamäge ja selle ümbrust.



“Põhiline objekt, mille kohta tahtsime lisainfot hankida, oli Urmas Vahuri poolt Pakamäe kõrgemas osas võsast puhtaks raiutud nelja kuni nelja ja poole meetri laiune ja 80 sentimeetri kõrgune poolringvall. Tahtsime saada mingitki informatsiooni selle valli rajamise aja kohta,” selgitab Mandel.



Oma küsimusele mingigi vastuse saamiseks kaevati valliga piiratud alale mitu väikest proovišurfi.



Selgus, et õuel on olemas kultuurikiht - tumedam muld, milles leidub põlenud raudkive ja muid inimese elutegevuse jälgi.



“Leidsime sealt loomaluid ja lõpuks kolmandast šurfist ühe savinõukillu, dateerisin selle oletuslikult nooremasse pronksi- või varasesse rauaaega, see tähendab esimesse aastatuhandesse enne Kristust,” mainib Mandel.



Mandel näitas Pakamäelt leitud kildu hiljem arheoloog Valter Langile, kes on selle ajajärgu parim tundja Eestis, ja tema kinnitas kolleegi dateeringut.



Kurese muinasküla alal korduvalt varemgi käinud Mandel ei tea veel vastust küsimusele, miks ja millal täpselt on see linnusevall ehitatud. Ega sedagi, kas tegemist on pronksiaega kuuluva kindlustatud asulaga, milliseid seni on teada peamiselt Saaremaalt.



“Kõik avastatu on põnev ja küsimustele saaksid vastuse anda vaid ulatuslikumad kaevamised,” kinnitab Mandel.



Enda kohta ütleb ta, et teda kui 11.-13. sajandi kalmete uurijat huvitab kõige rohkem kalmete lugu ning see, kus asuvad nimetatud ajajärgu kalmed.



Kas need võivad olla Pakamäe ja selle ümbruse kivivared?



Muinaspõllud ja kivikalmed


Pakamäe kõrgemas osas, valli naabruses on olnud muinaspõld. Seal on muistse põllu harimisel kokku loobitud üle 20 kivihunniku, mis Mandeli arvamusele tuginedes võiksid pärineda samuti kas nooremast pronksiajast või rauaaja algusest.



Mõni neist kuhilatest võib olla kalme.



“Pakamäe madalama osa kivikuhilate hulgas leidub aga kalmeid hoopis suurema tõenäosusega,” arvab Mandel.



Väliselt sarnanevad need esimese aastatuhande kivikalmetega, kuid neis võib leiduda hoopis hilisemaid matuseidki, kas siis 5.-10. sajandist või isegi muinasaja lõpust.



Sellele viitavad nende juurest avastatud asulakiht (ilmselt majapidamise ase), mille arheoloogid dateerisid keraamika järgi umbes ajaarvamise vahetusse.



“Et olime selle asula alalt varem leidnud 11.-12. sajandi hoburaudsõle katkendi ja 10. sajandi sõjanoa tüki, millel olid tules viibimise jäljed, kaevasime sinna piirkonda samuti paar šurfi,” kirjeldab Mandel.



Leidude hulka täiendas paar tugevalt põlenud luukildu, mis viitab 10.-12. sajandi põletuskalmistu leidumisele Pakamäe piirkonnas.



“Võimalik, et sel ajal on maetud mõnda sealkandis leiduvatest kivihunnikutest või on kusagil peidus selleaegne maa-aluste põletusmatustega kalmistu,” oletab Mandel.



Pärandkultuur metsamaastikes


Koonga valla Kurese küla asustuslugu ulatub aastatuhandete taha, pronksiaega, mis oli 4000-3500 aastat tagasi.



Kes vähegi sinna satub ja oskab vaadata, selle silmad märkavad inimpõlvede pärandit, sammaldunud kiviaedu, taluasemete jäänuseid, kultusekive.



Maastikes jäädvustunud inimtegevuse märke nimetatakse pärandkultuuriobjektideks ja möödunud põlvede kujundatud kultuuriobjektidega maastikke pärandkultuurmaastikeks. Kurese puhul on tegemist arheoloogidelegi palju põnevust pakkuva alaga.



Mandeli jutu järgi võib varasemast perioodist öelda seda, et Kurese puhul tegu Pärnumaa silmapaistvaima noorema pronksiaja või varase rauaaja asustuskeskusega.



Sellest on huvitunud Tartu ülikooli arheoloogid, kes ilmselt tulevad eelolevatel aastatel Kuresele muinaspõlde uurima.



“Mida kujutas endast Kurese esimesel aastatuhandel, sellest ei tea me peaaegu midagi,” lausub Mandel. “Selleaegsest asustusest on vaid mõningaid andmeid tänu 20. sajandi algul külatuumiku juures ehitustöödel avastatud kalmele, aga teadlased seda kalmet uurinud pole.”



Muinasaja lõpul oli Kurese Lääne-Eesti ühe esinduslikuma muinaslinnuse Soontagana lähim muinasküla.



Mandeli sõnade järgi annaksid üksnes ulatuslikumad uurimistööd vastuse küsimusele, mida see küla endast konkreetsemalt kujutas. Kas seal resideeris mõni oluline kohalik ülik? Kas Kurese on olnud muistne rauatootmise ja -töötlemise keskus? Kas Kuresel võiks olla valmistatud pronksehteidki?



Tagasi üles