Iseseisva Tšetšeeniaga oleks maailm turvalisem ja rahulikum paik, rääkimata Venemaast

Andres Herkel
, riigikogu liige (IRL)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Džohhar Dudajev.
Džohhar Dudajev. Foto: Tõnu Noorits

Meie taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise 20. aastapäeva järelkajana on põhjust meenutada veel ühte ajaloosündmust, millest 6. septembril möödus 20 aastat.

Jutt on Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria väljakuulutamisest. Õieti toimus võimu üldrahvalik ülevõtmine kohalikelt kommunistidelt, kel jätkus rumalust Moskva putšistidega kaasa joosta. Järgmisel kuul valiti Džohhar Dudajev Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimeseks presidendiks.

Kuigi ”oleksitega” on raske ajaloo kohta midagi kindlat öelda, kinnitavad järgnevad sündmused õige ilmekalt, milliste tagajärgedeni viis Venemaa otsus Tšetšeenia tegelik iseseisvumine kõige julmemate vahenditega nurja ajada. Tagajärg on sajad tuhanded hukkunud kahes Tšetšeenia sõjas ja põlvkond lapsi, kes adekvaatse koolihariduse asemel kogesid sõda ja vägivalda.

Seadusetuse ja karistamatuse sündroom on levinud Tšetšeeniast ülejäänud Põhja-Kaukaasia vabariikidesse.

Seega oleks maailm turvalisem ja rahulikum, kui Tšetšeenia sõdu poleks olnud ja see rahvas saanuks vaba enesemääramisega oma tee valida.

Mingil moel suutis Tšetšeeni Vabariik Itškeeria toimida kuni 2000. aastani. Edasi kõneldakse järjepidevusest eksiilis, mis sest, et tšetšeenide eri rühmitused sellest isemoodi aru saavad.

Raske öelda, kas ja kui demokraatlikuks riigiks oleks Tšetšeenia Dudajevi käe all kujunenud, kuid kindlasti tehti valesti, et talle ei antud isegi võimalust. See, mis Tšetšeenias sõdadega korda saadeti, kustutas suurel määral demokraatialootuse kogu ülejäänud Venemaal, asemele astus külm autoritaarsus.

Tšetšeenid laias maailmas tähistavad oma kurba iseseisvuspäeva peamiselt meeleavaldustega Venemaa Föderatsiooni saatkondade juures.

Meie lõunanaabrid lätlased on erakorraliste seimivalimiste käigus muuhulgas avanud debati selle kohta, kas tänavalt, millele kunagi anti Dudajevi nimi, see nüüd ära võtta. Loodame, et lätlased rumalust ei tee, sest igasugune nime äravõtmine mõjub väga halva signaalina.

Meenutagem, et Tartus on Ülikooli tänaval Barclay hotelli sissekäigu juures Dudajevi mälestustahvel. Seal on kolmes keeles (eesti, inglise, tšetšeeni) tekst: ”Selles majas töötas 1987–1991 Tšetšeeni Vabariigi Itškeeria esimene president Džohhar Dudajev.”

20 aasta tagustele sündmustele mõeldes maksab ilmselt pöörata tähelepanu sellelegi, milline oli tollal Tartus lennuväebaasi juhtinud kindrali roll Nõukogude relvajõudude mittesekkumises Eesti iseseisvuspüüdlustesse. Meil igatahes vedas tolle tšetšeeni rahvusest kindraliga!

Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles