Septembris algab sibullillede istutusaeg

Eva Pärnpuu sõnutsi on sibullillede seast ostjate vaieldamatud lemmikud tulbid. Foto: Ants Liigus

Käes on paras aeg mõelda, millist lillepeenart te lume sulades oma aias näha soovite, aga arvestage, et mõne lillesibula muldapistmiseks on juba viimane aeg.

Enamiku kevadlillede sibulad võib maha panna septembrist novembrini, aga nartsissisibulad tahavad juurdumiseks sooja mulda, seega tuleb need mulda pista augusti lõpus – septembri alguses.

Lähinädalatel aina täieneb aiaärides ja isegi suuremates toidupoodides lillesibulate valik. Peale peibutava õitefoto tasub uurida läbipaistva pakendi sisu, et mitte kõlbmatuid sibulaid koju viia.

Sibul olgu kõva

K-rauta aiakaupade müüja Eva Pärnpuu soovitab lillesibulaid esmalt katsuda: kvaliteetne sibul on kõva. Samuti tuleb jälgida, ega sibulal ole inetuid plekke ega hallitust.

Kui nartsiss tahab sooja mulda, siis tulpi ei tohiks enne septembri lõppu mulda panna. Vastasel juhul võib lill sügisel juba lehetipud mulla alt välja ajada ja teda kimbutab talvel oht külmuda.

Just tulpe otsitaksegi poodidest kõige sagedamini. “Inimestel on erinev maitse, ühed tahavad lihtsaid, teised hoopis topeltõiega sorte,” sõnas Pärnpuu. “Juba augusti algusest käivad inimesed ja küsivad, millal meil uusi tulbisorte müüki tuleb.”

Kui lillesibulate pakk koju viia ja kiiresti sibulaid mulda ei pane, tasub jälgida, ega pakk jää vahepeal lauspäikese kätte ega väga niiskesse kohta.

Kolmekordne sügavus

Meelde tuleks jätta reegel, et sibul pannakse mulda selle kolmekordse kõrguse sügavusele. See võib tunduda liialt sügav, kuid ei tasu unustada, kui külm ja napi lumega Eesti talv vahel on.

Lillesibulate tarbeks sobiv koht välja valitud, peaks kaevama nii sügava ja laia augu, et soovitud arvu sibulaid saaks parajate vahedega korraga paika sättida. Hea oleks augu põhja raputada pisut liiva, mis liigse niiskuse sibulatest eemal hoiab.

Auku võib panna spetsiaalset istutusväetist, samuti kõdusõnnikut – mitte värsket.

Kes lillesibulaid suveks mullast välja ei võtnud, võib nüüd sügisel väetist niisama peenrale raputada.

Oma elu saab mugavaks teha, kui sibullillede kasvatamisel kasutada suhteliselt odavaid istutuskorve, mis ühest küljest ei lase sortidel segi minna, teisalt kaitsevad sibulaid näriliste eest. “Kui näiteks nartsisse närilised ei taha, siis tulbisibulaid söövad väga hea meelega,” hoiatas Pärnpuu.

Esmalt tuleb kaevata sobiva sügavusega auk, sinna väetist raputada, siis korv parajate vahedega paika pandud sibulatega auku asetada ja muld peale lükata.

Suvel on korviga mulda pandud sibulad lihtne korraga maa seest välja võtta. Veel mugavam, kui istutuskohad siltidega märgistada, vastasel korral ei pruugi sibulate ülesvõtmise ajal enam mäletada, millega tegu.

Levinud sibullilled õitsevad päikesepaistelises kohas küll igasugusel pinnasel, aga kui soovite väga lopsakaid õisi, valige kerge ja viljakas maa. Kui omal peenras muld kehv, võib seda parandada näiteks Biolani musta mullaga.

Aiaajakirjades näeb mõnikord imeilusaid pilte varakevadel murus lokkavast krookuse-, hüatsindi-, siniliilia- või lumikellukeseväljast. Kui soov oma aiaski sama korrata, oleks murusse sibulate istutamisel mõttekas esmalt murumätas eemaldada, auku head mulda lisada, sibulad paika sättida ja mätas tagasi panna. Siin tasub aga arvestada, et niita ei tohiks sellist muru enne, kui lillede lehed kolletunud.

Nartsissid võivad samal kohal edukalt kasvada kolm–neli aastat, tulbisibulad soovitavad spetsialistid siiski igal suvel välja puhkama kaevata.

Tulpide-nartsisside kõrval tuleb sügisel mulda pista krookused, püvililled, hüatsindid, siniliiliad, lumi- ja märtsikellukesed.