Viimase poolsajandi jooksul on Eestis järjestikku olnud kaks rekordsooja suve: 2010. ja 2011. aastal. Vahe on vaid selles, et kui mullu oli juuli väga palav, kuid juuni keskmisest isegi jahedam, siis tänavu olid kõik suvekuud ühtlaselt soojad.
Suvi kordas soojarekordit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut (EMHI) tegi 1. septembril ajakirjanduse palvel kokkuvõtteid 2011. aasta suvest, protestisid paljud: suve lõpp saabub teatavasti alles 23. septembril kell 12.04.
Tegelikult kasutatakse peale astronoomiliste aastaaegade ilmateadustes veel nõndanimetatud meteoroloogilist suve, mis põhjapoolkeral kestab juunist augusti lõpuni. Kuude kaupa arvestatud aastaaegadega on lihtsam võrreldavaid kokkuvõtteid teha.
Keerulisem on lugu klimaatilise suvega. Klimaatiline suvi kestab seni, kuni ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsivalt ületab 13 soojakraadi. Tänavu algas klimaatiline suvi Tartumaal 20. mail ja kestab praegugi. Seni pole olnud ju ühtegi öökülma isegi maapinnal!
Paljudele tundub üllatav, et tänavune Eesti kolme suvekuu keskmine õhutemperatuur (18,1 soojakraadi) tuli täpselt sama mis mullu. Seega on meil vähemalt viimase poolsajandi jooksul olnud järjestikku kaks rekordsooja suve. Vahe on selles, et mullu oli juuli väga palav, seevastu jaanikuu näit jäi isegi pikaajalisele keskmisele ehk normile alla. Tänavu olid aga kõik suvekuud ühtlaselt soojad.
Kõige palavam oli tänavu suvel Kihnus ja Võrus: kolme kuu keskmine 18,8 kraadi, külmemad paigad asusid põhjarannikul Paldiskis ning Kundas – keskmine 17,4 soojakraadi. Peale õhu jaheduse segas sealsete elanike ja puhkajate suvemõnusid süvaveekerge: idatuul kergitas pinnale väga külma vee.
Äsjase suve kõrgeim õhutemperatuur (32 kraadi) jäi mullusele tunduvalt alla.
Tänavune suvi jäi paljudele meelde põuase, paljudele aga sooja, kuid vihmasena. Kõik sõltub sellest, millise mätta otsast ilma vaatame. Näiteks sadas juuli kolmandas dekaadis Väike-Maarjas pea nelja päevaga alla 130 millimeetrit vihmavett ehk 4,3 korda normist enam. Tallinnas sadas ööpäevaga 81 millimeetrit, samal ajal jäid Tartu ja Tooma oma kolme–nelja millimeetriga päris kuivale.
Eesti keskmine sademete kogus ei olnud eriti suur: 235 millimeetrit kolme kuuga (2010. aastal 254 millimeetrit). Kõige enam sadas Väike-Maarjas (310 millimeetrit). Umbes 45 kilomeetrit lõuna pool asub selle suve kõige kuivem paik Jõgeva (139 millimeetrit).
See on järjekordne näide, kuivõrd muutlik on sademete jaotus suvisel Eestimaal. Pea igal aastal paistab see sesoon silma kirju sademekaardiga.
Seega on sünoptikuil suvel väga raske ennustada, kus täpselt tuleb hoogsajuga maha järgmise päeva vihmaports. Rääkimata sellest, et teaksime ette, kui suur see ports on. Lohutus on see, et kaugete riikide ilmamasinad, mis nagu automaadid arvutavad ilma pea igale Eesti külale, ei tunne meie kohalikke tingimusi paremini. Ikka prognoositakse hoo(äikese)vihmade sadu “kohati, paiguti ja ajuti”.
Ilmaleht www.gismeteo.ru lisas kümmekonna aasta eest oma prognoosidele olulise lause: “Kui te ei ole rahul meie ennustustega, jälgige ka kohalike sünoptikute prognoose, nemad tunnevad oma piirkonna kliimatingimusi paremini!”
Artikkel pärineb keskkonnaministeeriumi kodulehelt www.envir.ee.