Muutlike hinnangute mõju kriisile

, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse poliitikaosakonna juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paavo Palk.
Paavo Palk. Foto: PP

Viiel eurotsooni riigil, Kreekal, Iirimaal, Portugalil, Hispaanial ja Itaalial, on praegu raskusi vabal turul raha laenamisega. Ilma ülejäänud Euroopa riikide või Euroopa Keskpanga toeta oleks nende riigivõla intressid lausa uskumatult kõrged (Kreeka puhul enamasti 10-–25 protsenti) ja selgelt üle jõu käivad. Laenuta neil riikidel aga riigitöötajate palkadeks ega muudeks valitsuskuludeks raha ei jätku.

Häda vanade laenude pikendamisega

Neli kuni kümme aastat tagasi maksid kõik eelnimetatud riigid oma kümneaastase tähtajaga võlalt vabal turul umbes neljaprotsendist intressi. See oli vaid mõni protsendikümnendik kõrgem kui Saksamaal ja Põhjamaadel. Intressid kogu eurotsoonis olid üpris sarnased, sest valuutakursi riske enam polnud. Järsk muutus algas kolm aastat tagasi USA kinnisvaralaenude mulli ja Lehmani investeerimispanga pankroti järel tekkinud kriisiga.

Maailma juhtivate tööstusriikide, sealhulgas Saksamaa ja Põhjamaade kümneaastase tähtajaga riigivõla intress on viimase kolme aastaga langenud pea kaks korda, ligi kahe protsendini. Seevastu võlakriisis riikide laenud on nüüd ajuti kallimad kui SMS-laenu võtjatel.

Kreeka kümneaastaselt laenult küsitakse kohati isegi üle 40 protsendi intressi aastas ja viimastel kuudel on Itaalia ja Hispaania suutnud oma intresse viie-kuue protsendi vahel hoida vaid Euroopa Keskpanga toel.

Probleem pole üksnes uute laenude hinnas. Suurem häda on vanade laenude pikendamisega, sest neid on rohkem ja nendeltki küsitakse nüüd kõrget intressi.

Võlakriisi ajendanud intressimuutuste taga on eelkõige kaks asjaolu.

Esiteks varasemast individuaalsem lähenemine laenajatele. Sellisele vajadusele osutas eelkõige USA eluasemelaenude turu krahh 2008. aastal. Ei vaadata ainult valuutariski ega kuulumist eurotsooni, vaid iga riiki hinnatakse eraldi.

Teiseks suurem umbusk laenajate suhtes ja laenude senisest märksa konservatiivsem ja ettevaatlikum hindamine. Puudub kindlus lääne rikaste riikide majanduskasvu jätkumise suhtes ja Euroopat kimbutab rahvastiku vananemine.

Võlakriisis riikidest on majandusolukord enim halvenenud Kreekas, eelmise kümnendi alguse nelja-viieprotsendine majanduskasv on asendunud üle viieprotsendise langusega ja võlg majanduse suhtes tõusnud veidi üle 100 protsendilt umbes 160 protsendini.

Turg ei hinda muutuse tahet üldse

Mujal riikides on muutused väikesed. Itaalia võlg oli aastakümneid ja on praegugi olnud veidi üle 100 protsenti majandusest, Portugalil ja Hispaanial vastavalt 90 ja 60 protsenti. Samal ajal on Jaapani laenukoormus 200 protsenti, USA-l ületas see mõni nädal tagasi 100 protsenti.

Osal Eesti omavalitsustelgi oli see rahandusministeeriumi kevadistel andmetel kõrge: Viimsil, Vändral ja Kiilil üle 150 protsendi. Ka Pärnul on see selgesti üle Eesti keskmise: umbes 81,8 protsenti. Eesti riigi võlg on Euroopa madalaim, alla üheksa protsendi majandusest.

Võlakriisis riikide majanduskasv on väike, kuid ühegi varasema majanduslanguse ajal pole seda nii suureks probleemiks peetud. Ehkki nende riikide olukord ei ole hea, näeb turg seda negativismi kõrghetkel eriti mustades värvides ja muudab nii olukorra veel raskemaks.

Seetõttu võib öelda, et ehkki ettevaatlikum suhtumine ja intressimäärade mõningane tõus on põhjendatud, dramatiseeritakse ohte selgelt üle.

Mõneti on isegi paradoksaalne, et kui aastakümneid on umbes niisama suurt võlataset aktsepteeritud ja just viimastel aastatel on Euroopa riigid võtnud kursi oma võlakoormuse vähendamisele, siis turg (erinevad investorid, pangad ja reitinguagentuurid) ei hinda seda muutuse tahet üldse.

Just suhtumise järsk muutus süvendab võlakriisis riikide raskusi. Selline emotsioonidega seonduv võimendus pole midagi uut majanduses ega muudes eluvaldkondades. Nii maksis Swedbanki aktsia finantskriisi madalseisus isegi alla 20 Rootsi krooni, kuigi 2007. aastal pakuti selle eest üle 200 Rootsi krooni. Mõne poliitiku tulemused erinevad sama tüüpi valimistel samas ringkonnas kordi, ehkki nende võimed ja tahe valijaid esindada nii suuresti ei muutu.

Ülejäänud liikmesriikide abi võlakriisis maadele johtubki hinnangust, et kui turg veel seitse aastat tagasi hindas Kreeka võlakohustusi pea niisama usaldusväärseks kui Saksamaa omi, siis langetades need nüüd tublisti allapoole Valgevenet, mis seni oli väikseima usaldusväärsusega Euroopa riik, ja isegi kõiki Aafrika riike, on üle reageeritud.

Kreeka reformide tempo on pettumus ja turgude pessimism muudab kõigil võlakriisis riikidel laenukoormuse tõusu peatamise raskemaks ja suurendab pankrotiohtu. Euroopa abiskeemide ja Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) toel on neil siiski võimalus oma rahandus korda teha. Igatahes paistab iirlaste taastärganud optimismi arvestades, et neil on see juba õnnestunud.

Tuleb loota, et mujal ELi riikideski eneseusaldus kasvab ja pessimism taandub. Sellest sõltub kõigi eestlaste heaolu. Nagu ütles 20. septembril rahvusringhäälingus majandusteadlane Andres Arrak: “Üks asi on selge: integreerunud Euroopa meenutab üha rohkem Titanicut. Kui jõutakse pärale, siis rõõmsasti koos, ja kui mitte, siis paraku samuti.”

Kui USA Lehmani investeerimispanga pankrot 2008. aastal jõudis doominoefektina Eesti ettevõtete ja laenajateni, mõjutaks mõne ELi riigi pankrot, isegi kui see on vastutustundetu käitumise tõttu põhjendatud, Eestit veel otsesemalt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles