Kuidas just teatri kasuks otsustasite, arvestades, et olete tundnud huvi väga paljude valdkondade vastu?
1953. aastal pärast arhitektuuri- ja ehitustehnikumi lõpetamist suunati mind tööle Jõgevale, seal sain ühe aasta olla, enne kui saadeti kolmeks aastaks Venemaale sõjaväkke. Tagasi tulle sain tööd Tallinnas ühes projekteerimiskontoris, hiljem restaureerimistöökojas. Tegelesime väga huvitavate arhitektuuriliste objektidega, näiteks Tallinna vanalinnaga.
Samal ajal leidsin ajalehest kuulutuse, et teatristuudio võtab vastu õpilasi. Tekkis huvi, läksin eksamile ja sain sisse. Stuudioõpe kestis neli aastat. Käisin tööl, õhtuti stuudios. Väga põnev aeg oli. Ju see teatrihuvi ikka suur pidi olema, et pärast tööd koolis jõudsin ja tahtsin käia.
Kui 1965. aastal stuudio lõpetasin – tegemist oli esimese lennuga –, kutsus tollane Rakvere peanäitejuht Mai Mering, kes oli ühtlasi õppestuudio üks õppejõude, mind kohe Rakvere teatrisse tööle. Loobusin oma tööst restaureerimistöökojas ja põrutasin Tallinnast Rakverre. Teater osutus hingelähedasemaks.
Olete tegelnud näitlemise kõrval fotograafia, suupillimängu, maalimisega, teinud karikatuure. Kas on veel mõni hobi või huvitav tegevus, millega olete tegelnud, kuid millest pole juttu olnud?
Tehnikumi ajal käisin kolm aastat ratsaklubis. Olin nimelt dþoki – galopisõitja. Isegi üleliidulistel võistlustel sai käidud. Hobuse nimi oli Eskadra. Tegin paar vabariigi rekordit. Üks rekord püsib siiamaani. See oli 2000 meetri herdelvõidusõidus. Püsib see aga seetõttu, et seda ala enam polegi. (Naerab.)
Praegu tegelen aktiivselt suupillimänguga. Estraad on jätkuvalt üks lemmikhobisid, samal ajal töö. Estraadis on huvitav otsekontakt publikuga. Teatris on see kujuteldav neljas sein vahel, aga estraadi tehes on kontakt publikuga otsene. Et olen enamasti ise estraadinumbrid kirjutanud ja ette kandnud, viimasel ajal koos Elmar Tringiga, on võimalus vaadata, mis hakkavad rahva peal tööle ja mis mitte. Kohe on näha ja tunda, millised naljad mõjuvad.