Uno Roosvalti näitus „Teerada kivis“ Pärnu uue kunsti muuseumis ja Bruno Sõmeri maalinäitus „Akvarellid“ Nooruse majas on esmapilgul küll erinevad, ent mõlemad kunstnikud toovad vaatajani end paelunud looduse mõjujõu.
Romantiline loodusetunnetus paneb pildi helisema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roosvalti väljapanek on mahult suurem ja monumentaalsem. Sõmeri akvarellid on seevastu juba oma formaadilt tagasihoidlikumad, pastelsema koloriidiga ja vähem ekspressiivsed. Kuid ühisosa jagub neil kunstnikel küllaga.
Põhjamaine kargus
Uno Roosvalti juubelinäitus on uue kunsti muuseumis enda alla võtnud kaks suuremat saali. Esimesse on välja pandud suureformaadilised joonistused ja teises näitusesaalis on koha leidnud maalid aastatest 2005–2011.
Roosvalt on kogu oma loometeel inspiratsiooni ammutanud rannamaastikest. Jõuline ja karge loodus, kaljune Norra, Islandi ja Ahvenamaa rannamaastik on talle ilmselt huvi pakkunud just tänu pompoossele staatilisusele ja avarusele, tekitades vabadusetunde.
Graniidi selged vormid ja kivide struktuur esitavad joonistajale väljakutse, mille kunstnik on eri vaadete ja kordustega dubleerinud ja üha uuesti paberile pannud. Roosvalti on kütkestanud põhjamaa looduse võimsus, selle karge dünaamika annab vaatajale tahes-tahtmata tugeva emotsiooni. Samal ajal on ta kasutanud mulje edasiandmiseks minimaalselt värve.
Sugestiivselt mõjuvad punase pastellpliiatsiga teostatud joonistused „Bengtskäri kaljud“ I ja II. Kunstnikku on paelunud kividesse talletatud tardunud aeg.
Teises saalis eksponeeritud maalid on Roosvaltil veel väljendusrikkamad. Intensiivseid, sügavaid värve ja kontraste kasutades on tulemuseks pingeliselt müstilised, põhjamaise valguse ja looduse kooskõlas impressioonid.
Lühikesed, esmapilgul visandlikud ning suhteliselt laiad pintslitõmbed annavad edasi kaljude-kivide abstraktse mustri ja värvirohkuse, tuues esile ning rõhutades looduse olemuslikku arhailist jõulisust.
Roosvalt on oma töödes andnud otseseid viiteid Norra kunstnikule Edvard Munchile, näiteks on maalil „Tee künkale“ Munchi „Päike“ ja Norra maaliseerial kuulsa kunstniku maali „Tüdrukud sillal“ motiiv.
Huvitav, et seda näitust vaadates meenus mulle hoopis teine Edvard – Grieg. Romantikuna, nagu Norra helilooja oli, leidis Grieg kõiges ilu ja maalis muusikalise paletiga visiooni Norra loodusest. Ka Roosvalt oma jõulise koloriidiga loob üldistuse põhjamaisest kasinast ja kargest loodusest.
Nüüd näitusest, mis septembri alguses avati Nooruse majas. Seal on välja pandud Bruno Sõmeri akvarellid, mis samuti inspireeritud loodusest. Rannamaastike asemel Lõuna-Eesti vaadetest ja meie soode-rabade tüünest ilust on Sõmeri saanud oma elamuse ja emotsiooni.
Kajastab hetkemuljeid
Võrreldes Roosvaltiga, ei süüvi Sõmeri objektide detailidesse ja struktuuri, pigem abstraheerib neid ja on pidanud olulisemaks edasi anda seda ainulaadset hetke, mida ise on loodust vaadeldes hoomanud.
Väga tähtis on neis akvarellides valguse, varjude ja värvi muutumine ning nende koosmõju. Kanarbikupuhmastega udune soomaastik pildil „Ruunalohk“ või võbelevas hommikuvalguses aimatavad künkad akvarellil „Avatud vaade“ annavad kujutluse sellest, mis on kunstnikku neis looduspiltides köitnud.
Värvivalik on Sõmerile nõndasamuti oluline kui Roosvaltile. Vaid lähtepunkt ja eesmärk erinevad. Lausa füüsiliselt on tajutav sügisene niiskus sinkjashallides toonides maalil „Keskpäev“. Või abstraktsioon „Lämbe päev“, mille värvivalik annab roosakashõõguva tooniga edasi lüümes vines päikese lämmatavat suvekuumust.
Mõlemad kunstnikud toovad vaatajani end paelunud looduse mõjujõu, kuid teevad seda eri vahendite, vormi ja stiiliga.
Sõmeri värvivalik tundub ahas, ta kasutab ühe-kahe tooni varjundeid, lastes vaataja enda silmadel looduse värve ise juurde segada. Pallaslik pastelsus, kompositsioon ja teemade valik annab Sõmerist aimu kui romantikust, kes soovib oma töödes kajastada hetkemeeleolu ja ümbritsevast loodusest saadud elamust. Neis maalides on salapära ja koloriidilt meenutavad need kangesti Inglise romantismiaja kunstniku William Turneri (1775–1851) töid.
Sõmeri näitust vaadates kumas mu meeltes samuti muusika. Sedapuhku Maurice Ravel oma staatilise rütmi ja pinget kruviva varieeruvates tämbrites meloodiaga. Sõmeri töödeski on varjatud pinget ja poeesiat, mis lisab loodusmotiividele hingestatust.
Mõjusad on mõlema kunstniku väljapanekud, mida kindlasti soovitan vaatama minna.
Uno Roosvalti juubelinäitus „Teerada kivis“ Pärnu uue kunsti muuseumis 14. oktoobrini.
Bruno Sõmeri maalinäitus „Akvarellid“ Nooruse majas 4. oktoobrini.