Jalgrattur Tanel Kangert tegi rattaprofid.ee portaalis kokkuvõtte Kopenhaagenis lõppenud maanteesõidu MMist.
Kangert kirjeldab, kuidas teda MMil äkitselt energiakriis tabas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kangert kirjutab: «Olin oma peas fikseerinud, et maksku mis maksab, mina pean alguses atrõõvi saama. Olin selle plaani ka meedias välja öelnud, et endal taganemistee juba eos ära lõigata. Pundis loksumise asemel valisin valu jalas ja veremaitse suus. Virutasin üsna alguses paar korda pundi ees, kuid taganttuulega oli raske grupiga vahet sisse saada. Esimese ringi keskel läks mu kuri plaan õnneks ja sain pundist jooksu koos kuue kaaslasega.
Ette said tasakaalu pidavad ja koordinatsioonihäireteta mehed. Eeldasin, et sellise mansaga võime 200 km vastu pidada küll. Tundus loogiline, et selleks ajaks tõmmatakse peagrupis hoog üles ja eduminutit sulavad vaatamata meie pingutustele. Esimese ampsu sööki võtsin 80 km peal, sest hommikul söödud kaneelisaiast oli lühikese aja jooksul moodustunud ebameeldiv happeline kurku kriipiv aine.
Olin terve sõidu nii ametis, et pidasin targemaks kiiresti geeli neelata, kui hakata mingeid korralikke batoone sööma. 140 km peal olin oma vähese tahke toidu ära tarbinud. Vaatasin, et vahe hakkab vähenema ning kuna tempot tuli tõsta, viskasin sisse guaraana geeli, kofeiini ja mingi vägeva punase joogiga ampulli. Tõmbas ikka korralikult saba rõngasse.
Mingi hetk nägime tabloolt, et ohoo – kuuene punt tagant tulemas. Mehed, kes tulid, panid maksimumiga, tagasi seal ei hoitud. Enam väga vedama ei roninud, hoidsin ennast nende tuules. Sedasi talitades olin mängus kuni 230. kilomeetrini. Samas mõistsin, et asi on kahtlane ja tuleb ainult uute meeste sabas istuda nii kaua, kui veel jalga on. Sain ehk 5 km tunda ennast halvemini, kui järsku käis selline laks, et halvast tundest sai koheselt energiakriis.
Proovisin veel vastu pidada, kuid kurvist kiirendades käis 300 w üle jõu. Isegi 250 w siledal tundus ületamatu pingutusena. Sõitsin veel korra üle joone ja eelviimase ringi lõpus otsustasin enda päevale punkti panna. Ma ei oleks enam kõige tagumises grupis ka püsinud ning geele raja äärest küsida ja süüa oli liiga hilja.
Läks trumm, lähevad ka pulgad. Viimast 14 km ei sõitnud, tegin samal ajal koondise toidukotis tühja vuugi. Kasahhid viskasid lohutuseks banaanigi kätte. Olin maha jäädes nii tühi, et mingid seigad sõidust, mida teised rääkisid, enam ei meenu.
Ise jäin oma etteastega rahule ja uskuge mind, meie atrõõv liikus hästi. See ei olnud mingi eksootiliste rattamaade sportlik-meelelahtuslik live-teleshow.»