Keskmine eestlane on praegu küll targem kui enne 2008 lahvatanud majanduskriisi, ent ometi segaduses. Kas valmistuda uueks languseks või loota paremat? Majanduslike ennustustega tegelevad nii rahvusvahelised autoriteetsed mõttekojad kui kohalikud hiromandid. Rääkimata poliitikutest, kellel on sellevõrra kergem, et valimised alles olnud ja järgmised mägede taga.
Üldiselt on poliitika turunduse ja advokatuuri kõrval ainuke tegevusvaldkond, kus valetamine on sageli kliendi huvides. Poliitikute ülesanne on sisendada valijatesse ja töötajatesse ning maksumaksjatesse optimismi ja usku paremasse tulevikku.
Magustoit või jahukört
Ometi on majanduse prognoosimine aegade algusest väga tänamatu töö. Seda, et turumajandus tsükliti areneb ja aeg-ajalt auku kukub, tõdes juba 200 aastat tagasi Prantsuse teadlane Jean Charles Leonard de Sismondi. Enne seda oli klassikaline majandusteadus alates Adam Smithist lükanud majanduslangused väliste šokkide, näiteks sõdade kaela.
Esimeseks sisemiseks majanduskriisiks loetakse 1825. aasta paanikat. Koos Robert Oweniga tõestas Sismondi, et kriisi tekkepõhjus on ületootmine ja alatarbimine. Dollari kui maailmaraha lõpliku lahtisidumisega kulla küljest Richard Nixoni poolt Vietnami sõjast räsitud USAs on tänapäeva finantspaanikad kerged kasvama reaalmajanduse kataklüsmideks.
Peaminister Andrus Ansip märkis hiljaaegu, et kriisi ei ole ega tule. Enamgi, kriisis ei olevat eurotsoon ega Euroopa Liit, vaid mõni riik. Sama enesepettusega tegeleb mõni Euroopa tipp-poliitik.
Euroopasse kuuluv Eesti (Lennart Meri aegumatud sõnad) peab tahes või tahtmata ühisest katlast sõdurisuppi helpima. Mäletatavasti oli meie põhiargument Nõukogude Liidust eraldumisel võimetus ühise katla servas paksemat suppi helpida. Ei läinudki kaua aega, kui leidsime end gurmeerestorani asemel sotsiaalabi rahast sõltuvast töölissööklast.
Nüüd on iga eestimaalase põhiküsimus: kas ees ootab magustoit või uus portsjon laevatrümmis kopitanud jahukörti? Kas kaks ja pool aastat langenud reaalpalk hakkab tõusma ja samal perioodil kolmandiku võrra tõusnud hinnad stabiliseeruvad? Mina tunnen väga paljusid peresid, kes heal juhul suudavad toidu lauale saada ja kommunaalmaksed ära maksta. Kes kuulutaks tõde, mis saab edasi?
Miks kõrgesti austatud ja makstud majandusteadus ei suuda kriise ära hoida või vähemalt õigel ajal prognoosida? Ka mina kuulutasin 2007. aastal Postimehe veergudel, et kriisikuuldused on liialdatud. Veidi hiljem pidasin aastat 2008 majandusliku pohmelli ning 2009ndat eluterve elavnemise aastaks. Kurb tõsiasi on see, et vaatamata loendamatule arvule kaitstud doktorikraadidele ja paljudele väljastatud Nobeli preemiatele, ei suuda majandusteadus siiani prognoosida tsükli tipu ega põhja tulekut.
Mõni rahvas ei õpi
Lehelugejal tekib kohe õigustatud küsimus: mille eest siis artikli autor ja teised temasugused üldse palka saavad? Muide, netikommentaarist lugesin, et mina isiklikult keerasingi kogu selle viimase jama kokku. Liberaalne, et mitte öelda ameerikalik, vereimejalik kapitalism olevat end lõplikult diskrediteerinud ja aeg kapitalistlikult volatiivsuselt pöörduda tagasi Põhja-Korea või Valgevene roosasse stabiilsuse udusse.
Tegelikkus on selline, et majandusteadus on komakohaga defineerinud kõik käitumismallid, mis paratamatult viivad majanduslangusse. Aga mida majandusteadus ei suuda, on tulla teie elu- või magamistuppa ja takistada teid neid malle järgimast. Nii lihtne see ongi. Vaba mees vabal maal on vaba tegema nii õigeid kui valesid majandusotsuseid.
Sotsialismi erinevus kapitalismist selles seisnebki, et vähemalt erasektoris saavad valed otsused kiiresti ja otse karistatud. Ent mida paremad ajad, seda rohkem valesid otsuseid tehakse. Majanduskriisid tekivadki viimasena mainitute akumulatsioonist. Ja kriisid on head selleks, et see protsess ajutiselt peatada. See on valus, aga paratamatu.
Viimasel ajal olen mõelnud huvitavale paradoksile. 19. sajandi lõpus põgenesid eestlased Siberi avarustesse maapuuduse eest. Mõni aeg hiljem transporditi neid sinna karjakaupa priipiletiga. Samal ajal põgenes hulk eestlasi kommunistliku terrori ja sotsialistliku plaanimajanduse eest läände.
Tänapäeval on läänesuunaline emigratsioon täiesti alles, ent nüüd põgenetakse varakapitalistlikust Eestist sotsialistlikesse heaoluriikidesse, kus valitsus on suure osa isiklikust vastutusest ära võtnud ja ninnu-nännu roosapõsine ühiskond eluheidikute ninaalusegi puhtaks pühib.
Selle asemel et käed istumise alt välja tõmmata ja oma õuel tööle hakata, põgeneb eestlane maalt linna, linnast suurlinna ja sealt edasi põhja või lääne suunas. Mis siis, et naelu seina peksma või kanu kitkuma. Mis siis, et kodus lapsed hoolitsemata ja kasvatamata ning pere laguneb. Mis siis, et üha rohkem sarnaneme juurteta ja koduta majandusnomaadidega, kellele isamaa ja emakeel on üha vähem tähtsad ning kelle juured on kapitalism läbi närinud.
Üks asi on selge: lõimunud Euroopa meenutab üha rohkem Titanicut. Kui jõutakse pärale, siis rõõmsasti koos, ja kui mitte, siis paraku samuti. Algidee oli ju, et solidaarsed ollakse nii heas kui halvas. Et see halb nüüd just nii ruttu kätte pidi tulema! Ja mis see kõik maksma läheb?
Miks on võimalik, et mõni riik, mõni rahvas ei õpi aastakümneid oma vigadest?
Nagu öeldud, erasektoris on karistus kiire ja vahetu. Ent mitte riigisektoris. Eesti riigikogul ega valitsusel ei peeta ju buumiaegset prassimist palgast kinni. Ja seda teavad poliitikud ülihästi.