Teeme kohe selgeks, millega Eesti täpsemalt liitus. Selle kohta on mitu teooriat, neist kõige populaarsem on raha andmine Kreekale, seejärel laenamine, samuti käendus. Reaalsus on hoopis midagi muud.
Miks ma hääletasin EFSFiga liitumise poolt
1. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti liitub Euroopa finantsstabiilsuse fondiga (EFSF, lihtsuse mõttes nimetame seda fondiks, kuigi päris fond see ei ole), mille osanikud on kõik euroala riigid, välja arvatud Kreeka, Portugal ja Iirimaa: need kolm ei saa lähiajal kedagi aidata. Eesti osalus selles fondis on 0,28 protsenti. Kui osaleksid kõik riigid, oleks see osalus 0,26 protsenti.
Pärast moodustamist, kui EFSFiga on liitunud viimane osanik, võib see fond garanteerida euroala riikide laene, kusjuures iga sellise tagatise andmisega peab iga osalev riik nõustuma. Kui tingimused pole vastuvõetavad kas või ühele riigile, garantiid ka ei tule. Ka väike Eesti võib oma vetoõigust kasutada.
Teisisõnu, tegemist on lubadusega, et tulevikus võib Eesti olla euroala riikide laenude käendaja. Muidugi juhul, kui laenutingimused sobivad.
Riigikogu võib arutada – normaalses olukorras peabki seda tegema – nii tõsiseid teemasid pikalt. Meie lubaduse maht on pea kaks miljardit eurot ehk kolmandik Eesti riigi eelarvest. Suure tõenäosusega võib sellest garantiide näol realiseeruda viiendik, millest konkreetselt Kreekale läheb omakorda vaid murdosa, ja tegemist on garantiide, mitte laenuga. Siiski on summa väga suur.
EFSFi garantiid tähendavad seda, et euroala riigid võivad tulevikus saada soodsamaid laene pankadelt ja muudelt institutsioonidelt. Viimasel ajal on ilmunud turule riikide võlakirjad, mille intressid on 40 protsendi kanti, meenutades juba SMS-laenu. EFSFi garantiid viivad intressid alla (ilmselt alla kümne protsendi) ja probleemsed riigid võivad saada palju soodsamatel tingimustel raha.
Garantiidega kaasnevad lisatingimused laenusaajale: tuleb kärpida avaliku sektori kulusid. Kreeka tegi seda teisipäeval. Soodsad laenud ja mõistlik riigieelarve loob head eeldused kriisist väljumiseks.
Võib muidugi küsida, mis see meie asi on? Las naabrid võtavad SMS-laenu, ise on süüdi, et ei suutnud enda majandust korras hoida. Mina ei taha siin isegi rääkida euroala solidaarsusest, mida Eesti aktiivselt kasutas headel aastatel ja kasutab praegugi. Selle asemel tahaks hoopis mõelda ülejäänud riikide mõjust meie majandusele.
Maailm ootab praegu pikisilmi, mis saab Euroopa Liidu majandusest. Kas ootame riikide pankrotti, ahelreaktsiooni ja uut, senisest veel suuremat kriisi, või lähevad tugevad riigid nõrgematele appi. Meil tuleb otsustada, kas võimaldame järgmist kriisi, mis saab alguse Euroopast, või tegutseme kiiresti. Päästes oma naabreid, päästame ennast. Iga päev viivitust süvendab pessimismi finantsturgudel ja kahandab meie võiduvõimalust.
Ja kuigi EFSFiga liitumise projekt jõudis riigikogu saali selle nädala alguses, liitusime EFSFiga juba neljapäeval. Iga lisapäev tähendab kaotust Eestilegi – kaotust, mida saab rahas mõõta. Meie järgmise aasta majandusnäitajad sõltuvad meist, aga peale selle sõltuvad nad otseselt ülejäänud Euroopa riikide edust.