Hooldaja peksis hoolealuse armutult läbi

Asso Puidet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tammiste hooldekodu “Rooma” maja kitsas koridoris kõva koslepi saanud vanadaam loodab niipalju kosuda, et ei peaks veel jäänud elupäevi ratastoolis õhtusse saatma.
Tammiste hooldekodu “Rooma” maja kitsas koridoris kõva koslepi saanud vanadaam loodab niipalju kosuda, et ei peaks veel jäänud elupäevi ratastoolis õhtusse saatma. Foto: Urmas Luik

Pingutusega ajab Tammiste hooldekodu voodihaigete palatis lamav 82aastane Maimu end voodis istukile. Ent liikuma naine, kes veel kuu aja eest omil jalul hooldekodus ringi käis, enam ei pääse. Pärast seda, kui hooldaja ta vaeseomaks klohmis.

Keretäie teenis Maimu (nimi muudetud, A. P.) ära sellega, et haaras pärast hommikusööki kandikult joogitopsi kõrvalt tableti. Nagu ikka. Ainult et seekord, nagu ta kisa tõstnud hooldajast aru sai, oli tema topsi kõrvale kogemata vale tablett asetatud. Paraku ei piirdunud hooldaja roppuste pritsimisega.

“Siit hakkas kinni ja tiris mu tagurpidi koridori,” kahmab Maie oma hallidest juustest näitlikult kinni ja sikutab pead tahapoole. End kaitsta üritades tõstnud ta vasaku käe näo ette. Väljasirutatud käsi sattunud aga niigi viimse piirini ärritunud hooldaja kõrile, kes seda ilmselt rünnakuna tõlgendas. “Ta oli mul juba juustest kinni haaranud ja lõi mu vastu seina ja mina kukkusin maha ja hakkas peale see tants,” mäletab Maimu, kuidas ta hooldekodu koridoritolmu pikali virutati.

Mitu luumurdu

Tantsu all peab Maimu silmas jalahoope, millega hooldaja teda kostitanud. “Tagus ikka edasi-tagasi kogu aeg,” ütleb ta. Abituna maas lebav surmani hirmunud Maimu ei suutnud enda päästmiseks muud teha kui appi karjuda. “Jube valus oli, ma karjusin tervest ihust, nii et aitas,” ei olnud vanast naisest vastast endast kaks korda kogukamale naisele. “Igavene paks, priske lihamätakas,” olevat hooldaja jalg olnud niisama priske kui Maimu mõlemad jalad kokku.

Hoobirahe vahepeal oli hoolekandja lohistanud endiselt röökivat Maimut läbi koridori tema toa poole. “Juustest hoidis kinni ja kusagilt seljast, ega mina mäleta ka enam täpselt, see oli nii õudne värk,” kirjeldab Maimu läbielatud õudusi ja alandusi, enne kui ta läbiklobituna palati ukse kõrvale põrandale vedelema jäeti.

“Pärast tuli, kahmas uuesti mul turjast ja tagumikust kinni ja viskas rinnust saadik voodisse,” vedelnud Maimu enda sõnutsi nagu jahukott, jalad üle voodiserva rippu.

Et vahetuse üle andnud hooldaja intsidendist kellelegi ei kõssanud ja vägivallaakti pealt näinud hoolealusedki igaks juhuks suu pidasid, vaevles Maimu pika päeva valudes. Alles öösel, kui piinad väljakannatamatuks muutusid, kutsus hooldaja talle kiirabi. “Ma ei tea, mismoodi see värk käis, aga kui ärkasin, olin juba opereeritud,” mainib kohe haiglasse operatsioonilauale sõidutatud Maimu.

Pärnu haigla keeldub küll avaldamast, millised vigastused Maimul tuvastati, ent naisel on vasakul jalal kolm pikka õmblust ja veel üks paremal säärel. Niipalju kui Maimu aru sai, oli ta vanadusest hapraks muutunud jalaluud jõhkralt puruks pekstud. “Kui sa jalaga niiviisi annad, siis ei mõrane mitte see suur kont, vaid need väiksed,” täpsustab Maimu, kes enda jutu järgi nüüd enam valude all ei kannata.

Väike rüselus

Hooldekodu juhataja Riido Villupi sõnutsi jõudis juhtunu tema kõrvu kaks päeva hiljem. Kohe kutsunud ta vägivallatsemises süüdistatud hooldaja, kelle nime eelistab Villup mainimata jätta, enda jutule.

Hooldaja selgitusel ei olevat intsident olnud sugugi nii vägivaldne, nagu Maimu seda paista laseb. “Hooldaja sekkus, et ravimid tagasi saada, sealt sai alguse trügimine ja tõuklemine, mille käigus, nagu ma aru sain, kukkuski hoolealune maha,” räägib Villup sellest, mida ta hooldaja seletuskirjast välja luges.

Ent isegi väikesemõõduline trügimine-tõuklemine ei sobi töötajale, kelle ülesanne on põdurate eest hoolt kanda. “Tegin töötajale ettepaneku, et las ta analüüsib enda käitumist, kas ta on ikka võimeline hooldustöötajana jätkama,” märgib Villup, et lasi naisvägilasel ise oma teguviisi vaagida. Sügavale enda sisse vaadanud hooldaja otsustanudki omal soovil töölt lahkuda. “Asutuse juhina nägin, et ei ole võimalik inimesega, kes ei suuda muul moel olukordi lahendada, koostööd jätkata,” tõdeb Villup. Pealegi polnud see tema andmeil esimene kord, kui patsiendid kõnealuse hooldaja osalusel on tasakaalu kaotanud. “Üks alkoholi armastanud hoolealune sattus temaga rüselusse ja kukkus maha, kui talt pudelit ära taheti võtta,” on Villup kuulnud.

Vabandusest ei piisa

Peale selle võttis Villup seletuse töötajatelt ja neilt hoolealustelt, kes juhtunut pealt nägid, teavitas Pärnu linnavalitsust ja vastava ala abilinnapead Jane Metsa.

Metsa hinnangul on tegemist väga kahetsusväärse ja lubamatu teoga, mis ei tohi enam korduda. “Oluline on, et iga Tammistes tööl olev inimene, nii hoolealustega vahetus kontaktis töötaja kui abipersonal, hoolimata töö raskusest, teadvustaks siiski endale, kelle jaoks ta Tammistes töötab,” kinnitab Mets, paludes samuti isiklikult vabandust hooldaja vääritu käitumise pärast.

Aga see lugu ei pruugi kõigile pooltele pelgalt vabandustega lõppeda. Nimelt on prokuratuur alustanud juhtunu uurimiseks menetlust kehalist väärkohtlemist käsitleva paragrahvi alusel, mille järgi süüdimõistetut võib oodata kuni kolmeaastane vangistus.

Peksmise tagajärjel nii jalust vigaseks kui silmist niisama hästi kui pimedaks jäänud Maimu loodab, et ta sandistanud hooldajale määratakse karistus kogu seaduse rangusega. “Mina ei taha teda kuulda ega näha, peaasi, et saab kõva karistuse,” ootab ta õiglast otsust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles