Suurbritannia peaminister Gordon Brown, leiborist ja sotsiaaldemokraat, on võitnud südameid, pakkudes välja finantsturgude probleemide ja pika majandussurutise lahendusi. Julged sammud ja väljaütlemised on pälvinud rahva heakskiidu.
Katrin Saks: Majandus vajab konkreetseid riiklikke samme
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Browni uus doktriin kõlab: „Turud peavad olema rahva teenrid, mitte nende valitsejad.“ Teine Euroopa liider, Prantsuse konservatiivist president Nicolas Sarkozy on endale omase ekstravagantsusega kuulutanud, et „laissez faire (ee k vabaturumajandus) on omadega läbi“, lisades siiski, et see ei tähenda kapitalismi surma. Seega räägivad Euroopa liidrid suuremast reguleerimisest, kindlasti mitte sotsialismi tagasipöördumisest.
Jätkuvalt väikesed lahendused
Nii Euroopa vasak- kui parempoolsed tunnistavad, et kriisil, mis on viimase 70 aasta suurim, on aastakümnete pikkused tagajärjed. Seevastu kuuleme oma riigi kunagistelt ja praegustelt juhtidelt, et me ei tohiks kohe kuidagi hüljata üliliberaalset majanduspoliitikat.
Suurem osa Euroopa riigijuhte arvab, et ainult rahanduspoliitikast ei piisa nii sügava kriisi lahendamiseks. Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Joaquin Almunia kinnitab, et majandussurutise ja finantsturgude probleemidega võitlemisel üksnes eurost kasu ei ole.
Ajakiri Economist on samuti veendunud, et ainuüksi euro ei päästa majanduskriisist. Euro võib olla meie eesmärk, aga vaja on investeeringuid ja sotsiaalseid meetmeidki. Sellega ollakse üha rohkem nõus isegi vabaturu kantsis USAs. Aga mitte Eestis. Meie räägime jätkuvalt väikestest lahendustest.
On tarvis riiklikke samme, et meie majandust edasi viia. KredExi andmetel võtavad väikefirmad, mis moodustavad üle 90 protsendi Eesti ettevõtetest, aina rohkem KredExi käendusega käibelaene, et finantseerida jooksvaid kulutusi. Aeg on tegutseda, et meie riiklik areng toimuks jätkusuutlikul viisil.
Paul Krugman, majandusteadlane, New York Timesi kolumnist ning 2008. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat, kirjutab, et president Barack Obamal seisab ees väga raske ülesanne tuua USA majandus välja surutisest. Ta kõrvutab Obama ülesannet sellega, mida pidi tegema president Franklin Delano Roosevelt 1930ndatel.
Roosevelt kasutas Briti majandusteadlase John Maynard Keynesi nõu ning alustas suuri riiklikke projekte, et tõsta tööhõivet ja elavdada majandust. Roosevelti poliitika tõi USA aegamööda majandussurutisest välja, tagades elatusallika. Keynesi teooria võidukäik aga saabus Teise maailmasõjaga, kui riiklikud suurprojektid sõjalise varustuse tootmiseks muutsid USA majandushiiglaseks sõja lõpuks.
Teisisõnu, riiklik investeerimine peab olema mastaapne, et anda parim võimalik tulemus. Mida siis Eestis teha? Majandust tuleb ergutada. Iseäranis kehtib see pikaajaliste investeeringute puhul, mille ärajätmine suurendab struktuurseid probleeme ja pikendab tõenäoliselt surutist.
Meil on palju potentsiaali infrastruktuuri ja hariduse arendamises, näiteks kas või poliitilisele kemplemisele inimohvreid toova Tartu maantee ehitamine neljarealiseks. Infrastruktuuri arenguks tuleb efektiivselt kasutada ära Euroopa Liidu tõukefondide raha.
Suurriigid valmistuvad toetama oma majandust kolossaalsete summadega (eri andmetel üle 700 miljardi USAs, 586 miljardit dollarit Hiinas, 275 miljardit Jaapanis, 12 miljardit eurot Saksamaal). Euroopa Komisjon on välja tulnud Euroopa Liidu majanduse stimuleerimise paketi eelnõuga, mis on rohkem kui 200 miljardit eurot ja nõuab protsendi iga liikmesriigi SKTst. Kas Eestil on mõttekas eirata sellist eeskuju?
Energiat tarbitakse liiga palju
Majanduse kohanemise võtmesõnadeks peavad olema säästlikkus, kulude kokkuhoid, innovatiivsus. Eesti majanduse energiaintensiivsus, energiatarbimine per capita ja hoonetes näitavad, et energiat tarbitakse Eestis ülemäära palju, võrreldes näiteks meie põhjanaabritega.
Initsiatiivina jätkusuutliku majanduse ülesehitamiseks saaks valitsus luua ulatusliku riikliku programmi, et parandada energiatõhusust. Selle asemel et plaanida Eesti pinnale tuumajaama, mille ehitamiseks läheb 20 aastat, alustame millestki konkreetsest, millest on kasu nii majandusel, inimestel kui kliimal.
Riik võiks algatada koostöös pankade, ehitus- ja energiaettevõtete ning arhitektuuribüroodega programmi tingliku nimega “Säästlik Eesti maja”, seades ambitsioonikad, ent realistlikud energiasäästu miinimumnõuded uutele ja renoveeritavatele hoonetele, luues hoonete energiasäästu sertifitseerimissüsteemi ja hoolitsedes selle rakendamise eest.
Riik saaks pakkuda laenuintresside vabastust tulumaksust neile ettevõtele ja/või eraisikutele, kes algatuses sätestatud energiasäästu nõudeid hoonete renoveerimisel või ehitamisel järgivad. Muuseas, samasuguse algatusega maailma linnades on välja tulnud Bill Clintoni fond.
Eesti riigi lahendused peituvad riiklikes meetmetes, mis keskenduvad investeerimisele inimestesse, ettevõtetesse, infrastruktuuri, energiasäästu ja ökoloogiliselt puhtasse tehnoloogiasse, et luua majanduskasvu ja jätkusuutliku arengu alused ning parandada tööhõivet. Mida kiiremini sellest aru saame, seda kiiremini oma majanduse päästame.