Linna viletsus hakkab silma riivama

Karusselli tänava noore allee oksad on vohama pääsenud, nii et jalutajal tuleb end küüru tõmmata. Foto: Ants Liigus

Viimastel nädalatel on mitu toimetusse helistanut võtnud üles vana teema – Pärnu linna heakorra, kuid varasema kurjustava esinemise “Miks linn midagi ette ei võta?” asemel kostab nüüd kurjustajate hääles nõutust: “Kas heakorraks üldse raha ei ole?”

Kirjalikult pöördus toimetuse poole Jaan Jõemets, erialalt aednik, mistõttu otsustasime tema juhatatud teed käia ja vaadata, kas asjad on tõepoolest sealmaal, et linna rahapuudus juba kaugelt silma torkab.

Jõemets juhatas meid kuursaali ees asuva pergola juurde, kus tema sõnutsi lebavat “juba üle kuu aja murdunud paju”.

Ja tõesti, seal see lebaski: hiigelsuur vana puu tuulest murtuna pikali murul talve ootamas.

Sealsamas lähedal avastasime midagi hoopis üllatavat: kõnnitee servas vana mudaravila katlamaja aia vastas seisab kunagi pooleks murdunud kask. Puu latv on minema viidud, murdunud tüvi aga mulda jäetud ja jäme roigas vahib nüüd taevaga tõtt nagu katki prõksatanud elektripost. Mõttetu, nagu halb karikatuur.

Linna haljastajate kiituseks peab ütlema, et kuursaaliesine pergola näeb kena välja, lilledki seal alles õites, andes märku hoolitsevast kätepaarist.

Seevastu Jakobsoni pargi pergola, mis visalt metsviinapuuvääte enda külge kasvatab, paneb mõistmatuses õlgu kehitama: miskipärast (vist hansapäevade aegu) kilega kaetud puitraamilt on seesama kile siiamaani eemaldamata ning laperdab nüüd tuules ja kogub kotina vihmavett pergola all käijate pea kohale.

Kas sellekski tööks napib raha?

Järgmise ammu pooleks murtud ja sinnapaika jäetud puu leidsime Rääma pargist Raba tänava servast.

Seal vedeleb võrapiirilt murdunud jäme paju nagu kuursaali juures Rannapargis.

Aga Rääma pargis on kahjuks avastada sedagi, mis kindlasti ei ole tingitud linna rahapuudusest.

Märgipost ja elektripuu

Kohe lasketiiru juures, kunagise noorte tehnikute majja viiva sillutamata pargitee alguses kasvab paarikümneaastane kuusk, mille tüve külge on keegi naelutanud plekist liiklusmärgi “Peatumise keeld”.

See on sündinud aastate eest, sest märk on servapidi juba puusse kasvanud, olles ise roostetanud ning kõveraks väänatud.

Vigastatud kuuse lähedal püsib püsti surnud puu, mille on tapnud arusaamatu inimtegu: kui Rannapargis murdunud kask meenutas pooleks raksatanud elektriposti, siis Rääma pargis ongi kunagi mõni puu elektripostina kasutusele võetud.

Diagonaalis läbi pargi on veetud kaks kokku köidetud kaablit, mis on kinnitatud kõrgele pargipuude külge.

Sellest, et elektrivool elusorganismile nii lähedalt tervislik pole, annab tunnistust üks täiesti surnud “elektripuu”, teised on nõrgestatud. Enam elektrit kaabli sees pole, kaabli otsad vedelevad Raba tänaval maas, aga mõne inimese suhtumist elusloodusesse näitavad Rääma elektripostidena kasutusele võetud puud teravalt.

See häbi tuleks linnast koristada ja surnud puud linnapildist saagida, kui juurimiseks mahti ei jätku.

Linnavõim võiks seda teha vabatahtlike tööna, kusjuures puit jääks saagijaile talikütteks.

Siiani on linnavalitsuses räägitud, et puude saagimiseks on vaja oskustöölisi, kulukat tõstukit, korraldada vähempakkumne … Sealjuures ollakse juba ette pessimistid, et iga surnud või poolsurnud puu linnapildist väljaviimine läheb maksma vähemalt 150 eurot, kui mitte rohkem.

Vabatahtlike töö ei maksa midagi.

Ja kui tuulest murtud puudel on parkides-haljastutel vaba maad, kuhu kukkuda, saab ehk suure osa murdumisohtlikke ja päris otsa lõppenud puidki kuhugi ohutult langetada, et need seal tükkideks saagida ja kalli talikütte ajal mõnele ahjusuule lähemale viia.

Keerulisem on noorte alleede okste pügamisega.

Vitstega näkku

Loo alguses viidatud Jõemetsa kirjas räägitakse muu hulgas just alleedest mõnel pool linnas, kus alumised oksaharud on nii madalale kõnniteede kohale kasvanud, et täiskasvanul tuleb end küüru tõmmata, kui ei taha vitstega vastu vahtimist saada. Selline on olukord näiteks Karusselli tänaval.

Aga noorte alleede pügamisega on keerulisem seetõttu, et peenikeste väätide oksakääridega lõikumine on nii väike töö, et ei mahu ilmselt ühegi vähempakkumise alla.

Isegi vabatahtlikke on sellele tööle raske saada, kuna kütet, mis ligi meelitaks, ei anna äralõigatud vitsad kuigivõrd.

See töö peab jääma vist ikka linna teha, kui just tänavaäärsete majade elanikud akende eest valgust varjavaid puid tagasi lõikama ei asu. (Kas seda linnavõimu loata üldse teha tohibki?)

Kahtlust tekitavad Rüütli platsi servas Ringi tänava ääres sirguvad noored tammed, mis on nii harali kasvanud, et matavad enda alla juba poole laiast jalgteest. Siinkohal jään mittespetsialistina hinnangu võlgu, sest ei oska isepäi öelda, kas need puud on selliselt vohama jäetud ilutundest või ikkagi linnas vastu karjuvast rahapuudusest.