Keegi ei tea täpselt, kust nad tulid. Aga ühel päeval olid nad kohal. Kolm hundikoera tegu ja nägu koeravolaskit, kes nüüdseks tuttavad kõigile, kel Pärnus Niidu tänava lõppu tööstusrajooni asja olnud.
Niidu tänava hulkurkoerad kuulutati lindpriideks
8. oktoober 2011, 10:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamiku päevast veedab neljajalgsete jõuk metsamaterjali kokku ostva Stora Enso avaral varjuliste soppidega territooriumil, kus nad teepervel kõhutades asutuse väraval ja selle eest läbi jooksval tänaval silma peal hoiavad. Mitte selleks, et territooriumi kaitsta. Ei, nähes võõrast inimest väravast sisenemas, taanduvad nad pisult pahaselt haukudes kiiresti territooriumi sügavusse.
Elu on neid koeri õpetanud inimesi kartma ja umbusaldama. Elu ja nende pihta loobitud kivid.
Peaks mõni jalgrattur või liigikaaslane, kas või peremehe rihma otsas, väravast mööduma, sunnib hirmud alla surunud instinkt loomi klähvides tänavale tormama.
Hirm halvab
Samamoodi on mõne kahejalgse loomuses koeri peljata. Koguni nii väga, et nad ei julge sel tänaval enam liikuda. “Koristaja helistas ja ütles, et tema tööle minna ei saa: koerad seisavad vastas,” kurtis toimetuse poole pöördunud ülemkoristaja Merike Veider, kelle alluvad peavad Fortumi elektrijaama koristustöödele minekuks Stora Enso väravast mööduma.
“Need koerad ei lase minna tööle hommikuti ega õhtuti ära tulla, hauguvad ja kargavad ligi, eriti rataste peale,” kirjeldas Veider õudusi, mis koristajaid teel varitsevad. “Kui see koer seisab sul tee peal vastas, kui sa rattaga lähed, ta sind edasi sõita ei lase, mis siis teha?” küsis Veider nõutult. “Ma ei saa osta inimestele kilode kaupa vorsti kaasa, et nad neid koeri toidaksid ja siis läbi saaksid.”
Politseile on Veider avalduse esitanud, linnavalitsuse poole on pöördunud, loomade varjupaigaga rääkinud. “Keegi mingisuguseid meetmeid eriti kasutusele võtta ei saa: kellel ei ole raha, kes ütleb, et sellega tegeleb keegi teine, kolmas, viies,” on ta siiani asjata suud pruukinud.
Loom pole süüdi
Selles, et loomad on end tööstusrajoonis sisse seadnud, näeb Veider peasüüd Stora Enso personalil, kel jagub südameheadust, et kindla elukohata koertele teinekord süüa tuua, mistõttu loomad nende juures end turvaliselt tunnevad.
See usaldus on vastastikune. Kõik toimetuse küsitletud Stora Enso töötajad kinnitasid, et hoovil lösutavad sõbraliku olemisega krantsid pole andnud neile vähimatki põhjust hirmu tunda.
Küll tahab Stora Enso ostujuht Jüri Sau selgeks teha ühe asja: koerad ei ole Stora Enso palgal ega ole ükski nende töötaja loomi asutuse territooriumile meelitanud. Seega ei kanna ettevõte koerte eest vastutust.
Kuid probleemi tegelik olemus ei seisa Sau jutu järgi selles, et koerad hauguvad, ega neis inimestes, kes koeri pelgavad, vaid neis, kes kord võetud loomad hüljanud. Nii et koerad peavad nüüd ise vaatama, kuidas ellu jääda. Just niisuguste, hoolimatute inimeste peale tuleb Sau sõnade järgi näpuga näidata. Mitte nende, kes heast südamest loomadele mõne ampsu süüa toovad.
Uus kodu või mürgisüst
Ühes on Sau Veideriga päri: koertele uue kodu ja võimaluse andmiseks tuleb nad esmalt loomade varjupaika toimetada.
Ja nagu selgub Pärnu kodutute loomade varjupaiga juhataja Anni Kaiste jutust, on kolmandik kõnealusest probleemist juba lahendatud. Ehk üks kolmest koerast, kelle süü seisneb selles, et koristajatädid neid kardavad, on nüüdseks paar nädalat varjupaigas luku taga olnud. Talle sai saatuslikuks varjupaiga töötajate antud uimastava pastaga kokku mätsitud vorstijupp, mille loom paha aimamata alla kugistas. Pärast seda polnud temast koerapüüdjate eest jooksjat.
Sama alatu nipiga loodetakse lõksu püüda tolle koera kaks seni vabadust nautivat semu. Nii see paratamatult on: signaali saanud varjupaik ei saa reageerimata jätta.
Olgu märgitud, et loom, keda Veider lasi paista ohtliku, verejanulise kiskjana, peab end varjupaigas väga sõbralikult üleval. “Selline paimaias ja tahab seltsi saada,” kiitis Kaiste.
Reaalsus on aga see, et varjupaika sattumine ei pruugi koerale tähendada mitte uut kodu, vaid mürgisüsti.
Kaiste kinnitusel eutaneeritakse küll ainult vaimselt ebastabiilsed või tugevate tervisehädadega loomad. Tema andmetel on tänavu varjupaika jõudnud 172 koerast leidnud uue pere 39. Oma vanasse koju on tagasi pöördunud 84 koera ning varjupaigas on praegu 34 koera.
Seda, mida peale hakata Niidu tänavalt kinni püütud koerakamba liikmega, pole Kaiste ütlust mööda veel otsustatud.
“Ta on vana koer, võib-olla eluaeg olnud vabaduses, aga kuna inimesed teda kardavad, ei saa ta nüüd enam vabalt joosta ja see võib ta stressi viia,” rääkis Kaiste, kelle hinnangul ei pruugi surm koerale vangistusest hirmsam olla.