Kolmapäevases lehes ilmus lugu pikalt vindunud koolikriisist Rääma põhikoolis. Sant lugu.
Kalev Vilgats: Koø(l)likriis
28. juuli 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Rääma kooli käekäiku vilistlasena jälginud ja tundnud heameelt, et praeguse direktori juhtimise all on kooli heaks tehtud tunduvalt rohkem kui varasematel taasiseseisvumisaja aastatel.
Elmo Joa vara lahkunud noorema venna Taimo kaudu, kellega sõber olin, sain hea kontakti temagagi, kui ta alustas Pärnu haridusosakonna juhatajana (vt Kati Murutari intervjuu 10. augusti 2001 Pärnu Postimehes).
Rääma põhikooli direktori ootamatu lahkumine enne kooliaasta algust avas uue võimaluse ja 2004. aastast on Joa minu kodukooli direktor.
2011. aastal intervjueerisin koolijuhti (ilmus 8. oktoobri Pärnu Postimehes) seoses tema Pärnus töötamise kümnenda aastapäeva ja Pärnu linna aasta haridusjuhi 2011 tunnustusega.
Nüüd tuleb mõne kolleegi süüdistusest välja, et tegemist on manipulaatori, hirmuvalitseja ja keskaegsete juhtimismeetoditega direktoriga. Aga aasta haridusjuht?
Kui välja jätta paar ebaõnnestunud nalja, sest mitte kõik naljad ei õnnestu ja on neid, kes üldse naljast aru ei saagi, on Joa-vastased süüdistused üllatavalt üldsõnalised.
Oleks tahtnud lugeda selgeid näiteid, kuidas toimetab Rääma koolis keskaegsete juhtimismeetoditega hirmuvalitseja.
Tundub, et Rääma kooli juhtumiga tõuseb päevakorda taas mõte, et koolidirektor ei tohiks olla ühes koolis ametis üle kahe aja ehk kümne aasta, et vältida mugandumist ja sellega kaasnevaid ohte.
Teisalt ei mõjunud Rääma kooli eelmised direktorivahetused õppeasutuse arengule kuigi hästi.
Igal juhul tuleb linnavalitsusel olukord lahendada ja kahju, et see kõik toimub kooliaasta alguse eel, mil mõtted peaksid rändama hoopis meeldivamaid radu mööda.