Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

„PÕRRR…!!!“ kutsub publikut putukatemaailma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ämblik (Ireen Kennik) on püüdnud oma võrku rohutirtsu (Bert Raudsep). | FOTO: Ants Liigus

Kas olete näinud etendust, kus kuus näitlejat teevad kahe pooletunnise vaatuse ajal kokku 27 rolli, kus tekib tunne, nagu oleksid sattunud tõelisesse putukatemaailma või hoopis tsirkusesse, kui võtta aluseks näitlejate akrobaatilised trikid ja hämmastav plastika!?

Just kõike seda on võimalik kogeda Pärnu Endla uues lastelavastuses „Põrrr…!!!“. Liialdamata on tegemist viimaste aastate ühe põnevama ja köitvama lastelavastusega Endla teatris.

Endla kodulehelt loetu järgi on “Põrrr…!!!” mudilastele mõeldud muinasjutuline ja fantaasiarikas pilguheit väikese tüdruku suvesse, mille kestel ta õpib vanaema abiga endast väiksemaid elusolendeid märkama ja nendega suhtlema.

Tänu oma vanaemale hakkab piiga nägema putukates midagi enamat kui tüütuid ja hirmsaid põrisejaid-porisejaid-pirisejaid. Loo lõpuks ei karda väike linnatüdruk enam tigusid, kärbseid ega isegi ämblikke.

Selguse huvides peaks mainima, et inimsuurune lavapõrandal kulgev tõuk või publiku kohal laes askeldav ämblik tekitasid pisemates vaatajates veidi kõhedust. Ka herilase ja kimalase mõõgavõitlus pani esireas istunud kolmeaastase tüdrukutirtsu oma emalt pärima, ega putukad ometi saali teda kimbutama tule.

Putukad laval ja pea kohal

Siinkirjutajaga kaasas olnud testgrupi moodustanud kuueaastane lasteaiapoiss Artur ja seitsmene koolilaps Liis, kes istusid esimese rea ees maas vaibal ehk pea meetri kaugusel suurtest sitikatest ja putukatest, olid aga küll igast tegelasest siiralt vaimustunud ega peljanud kedagi.

Seega, soovitus neile, kes plaanivad etendust vaadata pelglikuma ja/või noorema lapsega: võimalusel istuge saali keskossa. Siis ei teki ohtu, et tegelased lapsele liiga ligi pääsevad ja täiskasvanul hea lapsele vaikselt seletada, mis putukaga parajasti tegu on.

Siiski peab valmis olema trosside abil üle vaatajate peade lavale lendavate putukate möödatuhisemiseks või vile saatel toimuvaks väledate sipelgate rivijooksuks.

Täiskasvanulgi on etendust põnev jälgida: nautida näitlejate meisterlikku putukate jäljendamise oskust nii kehakeeles kui häälitsustes (peale lindilt tuleva vanaema teksti rohkem sõnalist osa pole, üksnes eri putukate põrinad, suminad ja muud iseloomulikud hääled), ümberkehastumise ja -riietumise kiirust, allegooriaid putukate- ja inimelude vahel.

Loodus laval

Eraldi väärib kiidusõnu kunstnik-lavastaja Kaili Viidase nutikus panna kaasa mängima kogu ruum, alustades kaltsuvaipadest ja patjadest publiku poolel (sellest palve, et teatrisse on vaja tulla vahetusjalatsites) ning lõpetades suurepärase lavakujunduse ja videoinstallatsiooniga.

Tore on näiteks tigu kellukesest tuleva kastevihmaduši all või liblikas, kelle tiivad olid osaliselt kangast, osaliselt videoprojektsioonina.

„Põrrri…!!!“ tahaks kohe mitu korda vaadata, et nüansse veel paremini jälgida. Sügav kummardus kõigile lavastusega seotud näitlejatele, lavastajale, video- ja valguskunstnikele, liikumisjuhile ja kostüümikunstnikule!

Teie koostöö tulemusena on valminud tõesti huvitav ja haarav tükk, mida sobib vaadata igas eas loodushuvilisel teatrikülastajal.

Tagasi üles