(:)kivisildnik: (:)Koidula kuju tuleb maha võtta

, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
(:)kivisildnik.
(:)kivisildnik. Foto: PP

Teaduslik fakt on see, et üle poole tudengitest on kirjaoskamatud ja mitte Somaalias või Nebukadnetsari-aegses Kiliikias, vaid Eesti ülikoolides ja tänapäeval. Gümnaasiumides peaks loogiliselt võttes olukord olema veel palju hullem, sest ülikooli lähevad kõige helgemad pead. Kindlasti valitseb epideemiline kirjaoskamatus Pärnuski ja ehk on just teie gümnasistist troonipärija kirjaoskamatu? Väga tõenäoliselt on, aga kui te mind ei usu ja teil juhtub kodus olema mõni raamat, tehke üks väike lugemiskontroll.

Igal juhul avaldas Tartu ülikooli eesti keele didaktika ja rakenduslingvistika professor Martin Ehala 23. septembri Õpetajate Lehes artikli pealkirjaga “Keel ei saa selgeks” ja selle sõnum on uskumatu, piinlik ja masendav.

Ehala tutvustab uuringut, mille kohaselt enamik meie ülikoolide esmakursuslasi on kirjaoskamatud. Osundan: “Funktsionaalse keeleoskuse ülesannetes aga sai vaid 49 protsenti testi sooritanutest rahuldava või hea tulemuse. Testi puudulikult sooritanute osa oli ligi 29 protsenti ja nende hulgas on palju poolikuid sooritusi.” Seega, 51 protsenti meie vaimsest eliidist ei oska lugeda ega kirjutada ega saa aru, mida neile räägitakse.

Kuidas saab nii olla?

Kuidas kirjaoskamatud gümnaasiumi kirjanduskursuse läbivad? Funktsionaalse kirjaoskuse all mõeldakse võimet mõista kirjutatud teksti, loetavalt kirjutada ja mõista kõnet. Kuidas ülalkirjeldatud mörisev biomass saab gümnaasiumi kirjandustunnis positiivse hinde, on väga lihtsalt selgitatav.

Kuigi lugemine näib eeldavat kirjaliku teksti mõistmist, pole kõik nii lihtne, nagu koolikaugele võhikule tunduda võib. Pool vastust annab Ehala, kes väidab, et üle poole esmakursuslastest valdab mingit müstilist emakeelt, nõndanimetatud mittefunktsionaalset kirjakeelt.

Teadusuuringu kohaselt on asjad nii: “Kui vaadata testitulemusi osapädevuste kaupa, siis selgub, et mõnevõrra paremad tulemused on saavutatud kirjakeele valdamises: 29 protsendil on see heal ja 28,6 protsendil rahuldaval tasemel.“ Seega 57 protsenti esmakursuslastest valdab mittefunktsionaalset kirjakeelt. See on see keel, mis ei kõlba lugemiseks, kirjutamiseks ega kõne mõistmiseks, seevastu on väga tõhus mittefunktsionaalse hariduse omandamiseks.

Koolis ei teki õpetajatel ega õpilastel kahtlustki, et nad ei oska lugeda. See kurb tõsiasi selgub alles ülikoolis. Kuidas saab nii olla? Üks põhjusi on see, et meil õpetatakse mittefunktsionaalse keele kõrval mittefunktsionaalset kirjandust. Sellist kirjandust, millel pole mingit funktsiooni, millel puudub nii sisu kui vorm, mis ei ütle meile midagi ja mis ei lähe kellelegi korda, isegi meelelahutusena mitte.

Koidula vastutab

Pärnus on avalikus ruumis kolme kirjaniku kujud: Lydia Koidula, Johann Voldemar Jannsen ja August Jakobson, kellest ükski ei kõlba tänapäeval lugeda. Miks nad lugeda ei kõlba, on ilmselge: kirjandus on arenenud. Koidula ei konkureeri Marie Underi, Doris Kareva ega Andra Teedega. Jannsen ei oma tähtsust väljaspool kösterkoolmeistrite küündimatut tsunfti ja Jakobsoni kohmakas stiil ei kannata võrdlust Anton Hansen Tammsaare, Friedebert Tuglase ega Eduard Vildega, Jüri Ehlvestist ja Urmas Vadist rääkimata.

Koidula ja Koidula tüüpi mittefunktsionaalse kirjanduse õpetamisega on see paha asi, et kuna mittefunktsionaalsest tekstist niikuinii midagi aru saada ei ole, ei saa koolisüsteem kontrollida, kas õpilane mõikab või ei mõika. Kivist vett välja ei pigista. Haridus on aga tähtis asi, eriti kirjaoskus, sellest sõltuvad Eesti innovatsioon, üleüldine hüve, töökohad, õnn ja kõik see tarbimine.

Enesestki mõista ei saa me siin kohe ja oma kätega kirjanduse õppekava ümber teha, aga me saame Koidula kuju maha võtta ja ühiskonna tähelepanu kirjaoskamatuse mädapaisele ning selle põhjustele juhtida. See on vajalik ettepanek, mida tuleb linnavalitsuses kaaluda. Kes ohustab meie laste tulevikku ja sissetulekuid, on ohtlik. Koidula on ohtlik, sest tema mannetute värsside pärast ei oska ega taha lapsed lugeda.

Meie, pärnakad, andsime Eesti rahvale Koidula, alguses töötas ta hästi ja kõik olid õnnelikud, aga nüüd on Koidula rikki läinud ja muutunud luupainajaks ning me võtame ta tagasi. Võtame tagasi ja viskame minema, sest nii on kõigile parem. Keegi ei kaota midagi, pealegi on pärnakad helde ja suuremeelne rahvas, me anname parema kirjaniku asemele, anname Arno Vihalemma, geniaalse Pärnu juurtega poeedi ja täiesti funktsionaalse kirjaniku.

See, et keegi kunagi hallil ajal eesti keeles värsisogast peksis, oli pärisorjadele suur asi. Koidula teeneid ei eita keegi, seepärast lohistame ta kuju Jannseni maja hoovi ja kõik asetub oma õigele kohale. Kui me ei saa teha midagi globaalse pangaorjuse vastu, siis kohaliku kirjaoskamatuse, mittefunktsionaalse kirjakeele ja mittefunktsionaalse kirjanduse vastu saame võidelda ja peamegi võitlema. Koidula maha enne, kui 91 protsenti tudengitest on kirjaoskamatud!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles