Folklorist, filoloogiateaduste kandidaat ja humanitaarteaduste doktor Ingrid Rüütel on muu tegevuse kõrval pühendanud ennast Kihnule, olles SA Kihnu Kultuuriruumi nõukogu liige. Tema esimene artikkel Kihnu tavadest avaldati 50 aastat tagasi, üks viimaseid töid oli aga CD-kogumik “Kihnu tantsulood” ja viiulifestivali ajal oli ta jälle saarel, meenutamaks omaaegseid meistreid ja jäädvustamaks pärimusmuusika taastajaid.
Millise elamuse pakkus teile kui Kihnu pärimuskultuuri läbi ja lõhki tundjale saare esimene viiulifestival?
Tore oli näha hulka särasilmseid lapsi viiulit mängimas. See paneb uskuma, et Kihnus vahepeal välja surnud viiulimängu traditsioon hakkab vähehaaval taastuma, olgugi et see ei lähe edasi enam otse Kihnu vanadelt pillimeestelt, vaid organiseeritud õpetuse ja mandrilt pärit õpetajate kaudu. Tahaks loota, et tulevikus jõutakse selleni, et hakatakse omandama kohalike pillimeeste mängustiili, millest rääkis Krista Sildoja oma seminariettekandes. Õnneks on hulk häid salvestusi, kust õppida.
Olete lõpetanud Pärnu Koidula kooli ja teie side oma noorusaastate linnaga näib tihe. Hiljuti esinesite siin väärikate ülikoolis loenguga “Kultuuri rollist rahvuse kujunemises ja kestmises”. Valutate südant kujunevate suundumuste, kommertskultuuri pealetungi pärast.
Jah, sest massiteabekanalite kaudu leviv kommertskultuur on agressiivne, tema käes on võimas survevahendite arsenal, millega surutakse oma valik inimestele peale.
Kommertskultuuri ees on esteetiliselt ja eetiliselt kõrgeväärtuslikum, paikkondlikult ja rahvuslikult omapärane kultuur kaitsetu ning sellega seoses kõneldakse meediakultuuri imperialismist. Eriti tundlik on meedia- ja massikultuuri suhtes noorsugu, kelle väärtushinnangud ja kultuuritaju kujunevadki suurelt osalt nende mõjul.
Mida annab teha?
Rahvuskultuuri tuleb selle säilitamiseks väärtustada ja toetada nii moraalselt kui rahaliselt. Kultuur on nagu aed, mis vajab püsivat hoolt ja ehk umbrohutõrjetki.
Kas sellest piisab?
Suur tähtsus on rahvuslikul meediapoliitikal ja haridusel. Sellest aspektist, et enne kui õppida võõrkeeli, peab valdama emakeelt, sest tee võõraste kultuurinähtuste juurde peaks kulgema omakultuuri kaudu. Muidu jääb see kaugeks ja seda tuleb hiljem õppida nagu võõrkeelt. Samal ajal on tähtis see, et ühiskonna eliit, kes kõige enam käsutab raha, tunneks meie kultuuri juuri.
Aga aeg toob oma muutused. Nii nagu õppisime oma kultuuri säilitamiseks kasutama kirja, nii õpime üha rohkem kasutama multimeediat ja internetti.
Kui 19. sajandil jäädvustas Eesti rahvas oma kultuuripärandi kirjalike ülestähendustena ja saatis need Jakob Hurdale, siis meie kaasajal rikastuvad arhiivid helisalvestuste ja videotega, internetti aga kasutatakse järjest enam kultuurimaterjali kogumiseks, säilitamiseks ja levitamiseks.
Maakohtades on jäänud rahvusliku kultuuri kantsideks rahvamajad. Mis on see jõud, mis sunnib inimesed vabast ajast välja tulema?
Korraldasin 2001. aastal Eesti folkloorirühmades ankeetküsitluse, mille tulemused on avaldatud minu ja Ene Tiidu ühisuurimuses „Pärimuskultuur Eestis: kellel ja milleks“. Selgus, et pärimuskultuur on inimestele tähtis. Paljud, nii vanemad kui noored peavad seda oluliseks identiteedifaktoriks, mis annab elamiseks jõudu ja tuge.
Rahvakultuuri rühmades osalemist loetakse tähtsaks kunstilise eneseteostuse vahendiks, mis on igaühele kättesaadav, sest ei nõua eelnevat ettevalmistust ega erilisi võimeid. Samal ajal loob see võrgustiku, võimaldab sotsiaalset kommunikatsiooni, ühist tegevust, suurendab sõprusringi ja solidaarsust.
Peale selle on osalemine rahvakultuuris osutunud tugevaks antidepressandiks. See suurendab elurõõmu, tõstab elukvaliteeti ja enesehinnangut, toob argiellu meeldivat vaheldust.