Verekuud nägid vaid järjekindlad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Verekuu.
Verekuu. Foto: Karl Ander Adami

Palav juulipäev veeres õhtusse ja suitsupääsukesed korraldasid üksikute pilvede all viimaseid toiduretki. Liikusin ­pidevalt toa ja õue vahet, kuid mitte selleks, et tormakaid õnnelinde jälgida, vaid paljuräägitud ja harvaesineva verekuu kiikamiseks.

Kuna eelmise reede kuuvarjutus pidi silmapiirile ilmuma Kagu-Eestist, jälgisin seda ilmakaart pingsalt. Kagusuunalise vaate ette ei jäänud esialgu ühtegi kõrgemat puud ega hoonet. Väljas hämardus, kuid Kuud polnud endiselt näha. Kiire pilk sotsiaalmeediasse andis tunnistust sellest, et kuu­ketast otsivad sajad inimesed ja see taevakeha oleks otsekui röövitud. Veel: paljudes paikades oli kuuvarjutus juba ainuüksi pilv­katte tõttu. Ma ei andnud alla ja suundusin tagasi heinamaale.

Kaamera ette sätitud tele­objektiiviga hakkasin horisondi kohal aegamisi kuusõõrt otsima. Pärast mõningast otsimist õnnestus mul tuhmpunane kuuring ­vine seest siiski üles leida. Kuna Eesti jäi varjutuse nähtavuse piirimaile, tõusis Kuu meil juba osaliselt varjatuna ja varjutuse täisfaas algas 22.30 paiku, täieliku kuuvarjutuse haripunkt oli aga pea tund aega hiljem. Kuu oli üle poolteiseks tunniks värvunud ­veripunaseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles