Esimest korda Mont Blancil: mägesid ei tohi alahinnata

Krismar Rosin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“See oli kolmas treeningupäev, kui ööbisime 3500 meetri kõrgusel telkides, otse jää ja lume peal. Kaevasime endale tasapinnad, kuhu telk panna,” sel­gitas Karel ­Kaljuste.
“See oli kolmas treeningupäev, kui ööbisime 3500 meetri kõrgusel telkides, otse jää ja lume peal. Kaevasime endale tasapinnad, kuhu telk panna,” sel­gitas Karel ­Kaljuste. Foto: Karel Kaljuste

3200 meetri peal. Kogu õhtu oli seiklejaid katnud udutekk ja hüti aknast paistis vaid valge sein. Õhtul kümnest otsustas sein aga murduda ja pilvepiiri ja mägede vahelt piilus roosa kuma saatel kõige lummavam loojuv päike, mida nad iial näinud olid. Aknad olid veel kaetud vihmapiiskadega ja unustamatu vaatepilt avanes vaid mõneks viivuks, kuid see oli ehe näide mäestikuilma heitlikkusest ja sellest, kui väga tuleb hinnata võimalust ­seda ilu kas või korra näha.

Nii kirjeldas Euroopa kõrgeimat mäge Mont Blanci Kairi Killing, kes koos eakaaslasest pärnaka Karel Kaljustega selle mäe vallutamise ette võttis. Mõlemad noored töötavad Sportlandis, kus aasta tagasi algas ettevõtmine “The Mont Blanc Project”. “Projekt sai ellu kutsutud eesmärgiga inspireerida tavalisi inimesi tegema erakordseid asju,” selgitas Killing. Kui tema läks korraldajatega retkele kaasa kui sotsiaalmeedia eest vastutaja, siis Kaljuste ühines seltskonnaga oma kulu ja kirjadega.

Mägironimiskogemust Killingul – kes, muide, läbis Ironmani Otepää 70,3kilomeetrise triatloni kuue tunni ja 27 minutiga – enne Mont Blanci polnud. Kaljuste, kes Tallinna kossuliiga B-divisjonis A. Le Coqi satsis korvpalli mängib, oli mägedega kokku puutunud Norras. “Ma olen neli aastat käinud jutti Norras mägedes matkamas. Küll ei ole need seal nii tehnilised ega kõrged kui Mont Blanc,” tõdes Kaljuste.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles