/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
Ööbikud lõpetasid laksutamise juba juuni alguses, käod kukkusid viimaseid kordi juuni lõpupäevadel ja rukkirääkki lõpetas sel suvel rääkumise pisut varem, heinakuu keskpaigas. Võrdluseks: eelmise aasta pikale veninud kevade pärast prääksus räägulind veel augusti keskelgi. Nende suvelaulikute vaikimine toob nii mõnegi loodushuvilise hinge kurbuse. Kahjuks hakkab suvi vaikselt otsi kokku tõmbama ja nii teevad niitude, teeäärsete ja põldude kohal viimaseid lende mustvalge kuuega titekuredki.
See kogukas lind saabus meile selgi aastal peamiselt aprillis. Kulus vaid mõni nädal pärast esimeste saabumist, kui pea kogu Eesti mandriosa sai kaetud valge-toonekurgedega, ja mõelda vaid: esimesed valged kured asusid Eesti aladele pesitsema kõigest poolteist sajandit tagasi. Valge-toonekurg tunneb inimeste silme all end hästi ja pesagi rajab meie külje alla, erinevalt must-toonekurest, kes kardab inimest nagu tuld. Mõni valge kurg üritab suve veeta meie suurematel saartel ja tikub Soome aladele. Nad ei ole selles eriti innukad, põhjuseks see, et nad pelgavad laiu veevälju. Pealegi on nad väga pesapaigatruud linnud ja seetõttu hõivavad uusi alasid küllaltki aeglaselt.