Pilapiltnike plejaad Pärnu poistekoolist

, lähiajaloo uurija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile esitleti Tallinnas rahvusraamatukogus staažikast karikaturistist Hugo Hiibusest kirjutatud raamatut ”Hugo Hiibus. Piibu ja pliiatsiga”.
Üleeile esitleti Tallinnas rahvusraamatukogus staažikast karikaturistist Hugo Hiibusest kirjutatud raamatut ”Hugo Hiibus. Piibu ja pliiatsiga”. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kool, kus on õppinud neli Eesti tippkarikaturisti, on Pärnu ühisgümnaasium. Seda nime kandis kool vaid Jaan Jenseni ajal, Karl August Hindrey ja Vello Agori (Gori) aegu oli see Aleksander I gümnaasium ja Hugo Hiibuse ajal Pärnu I keskkool.

Sündimise järjekorras nimetatuna ei saanud Karl August Hindrey, Vello Agori (Gori), Jaan Jensen ja Hugo Hiibus tuntuks üksnes karikaturistide, vaid selle kunstižanri Eesti tipptegijatena.

Hugo Hiibus on sündinud 1929. aastal Halinga vallas Kaelase külas taluperes. Algkoolis käis ta Kaelasel ja Pärnu-Jaagupis ning lõpetas Pärnu I keskkooli 1949 tähelepanuväärseimas sõjajärgses lennus, mille üheksa lõpetanu elulood on kirjas “Eesti entsüklopeedia” 14. köites (2000).

Hiibus sattus Pärnu I keskkooli endale õnnelikul ajal, kui koolis õpetas joonistamist selle ala entusiast Marie Lekstein. Õpetaja tabas poisi kunstivõimed ja ergutas teda astuma Tallinna kunstiinstituuti. Hiibusest sai karikaturist ja šaržimeister, kes meelsasti nõustub väitega, et kunstikooli astumise tõuke andis talle õpetaja Lekstein.

Hiibus on Pärnu poistekooli lõpetanud karikaturistide plejaadi viimane liige. Ta kannab aastakümnete tagust traditsiooni, millele pani aluse üks Eesti karikatuuritaevasse tähelepanuväärseid jälgi jätnud kunstnikke Karl August Hindrey.

Hindrey oli sündinud 1875 Abja mõisa õllepruuli peres. Tal vedas Friedrich Kuhlbarsi elementaarkooliga, mis oli üks paremaid omasuguseid Eestis, ja Pärnu poeglaste gümnaasiumiga.

Hindrey õppis Peterburis parun Aleksander Stieglitzi kunsttööstuskoolis ja mitmes erakunstikoolis Euroopas. 1904. aastast oli Hindrey Tallinnas Päevalehe palgal ning asutas selle kaasandeiks pilkelehed Sädemed ja Kratt, oli nende toimetaja ja peamine karikatuuridega varustaja. Hindrey oli Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist.

Hindreyd tundis Eestis tema eluajal igaüks, kui mitte enne, siis pärast ajaloolise romaani ”Urmas ja Merike” ilmumist 1936. aastal. Ta on kirjutanud kümneid raamatuid, nimetagem neist viieköitelist mälestussarja ”Minu elukroonika”.

Hindrey oli väheseid Eesti kirjanikke, kes kirjutas raamatu Saksa okupatsiooni ajal. Tundes, et selle eest ootab teda Vene okupatsiooni ajal karistus, kuid võimetu pagema abikaasa tervisliku seisundi tõttu, andis ta end sõprade hooleks, kes peitsid kirjaniku Hans Kuuse nime all Iru hooldekodusse. Isegi seal jätkas ta kirjutamist, pidades päevikut, mis nüüd üllitatudki.

Jaan Jensen oli sündinud 1904 Vändras. Joonistamist õppis ta Tallinnas Eesti kujutavate kunstnike keskühingu stuudios. Tegutses peamiselt tarbegraafiku ja karikaturistina.

Jensen evakueerus sõja puhkedes tagalasse Venemaal. Osales ENSV kunstnike liidu asutamises, oli selle esimees 1962–1967 ja tegutses Tallinna riikliku tarbekunsti instituudi õppejõuna.

Vello Agori (1935. aastani Georg Tõnisson) oli sündinud 1894. aastal ja sai üldtuntuks Gorina. Teda võib nimetada sõjaeelse Eesti pilapõllu kroonimata kuningaks. Tema populaarsus karikaturistina on seni ületamatu. Sellele aitas kaasa, et ta töötas pikalt ja pidevalt (1918–1938) Eesti populaarseima ajalehe Vaba Maa toimetuses.

Sattunud Vene võimu taaskehtestamisel 1944 NKVD ahistusse, lõpetas Gori oma elu enesetapuga. Julgeoleku töö oli tema puhul ülilihtne: pruukis avada mahukas aastal 1928 ilmunud Gori allkirjaga kogumik ”Knock out”, mis oli täis pilapilte nii Stalinist kui Venemaast.

Bernard Shaw on öelnud: igaüks, kes püüab inimesi olulises õpetada, peab tänama õnne, kui terve nahaga pääseb. Hindrey ja Gori saatusele mõeldes saab lisada: igaüks, kes inimesi pilapiltidega õrritab, võib tänada õnne, kui tal õnnestub voodis oma nime all surra.

Huvitav on varjunimede lugu. Kui tavaliselt võetakse pseudonüüm pärisnime järgi, siis Goril oli vastupidi. Tema laialt tuntud varjunimi varjutas mõlemad pärisnimed nii, et viimasena nimetatuid teadis väga kitsas ringkond. Gori leiame varjunime alt kõigist teatmeteostest. Jaan Jensen tuletas oma pseudonüümi Sen-Sen perenimest.

Karl August Hindrey tegi selle initsiaalidest K. A. H., kirjandusliku pseudonüümi Hoia Ronk sai raudteeülesõidukoha vigaselt hoiatussildilt, kuid ta maeti hoopis Hans Kuuse nime all. Hugo Hiibus on läbi ajanud varjunimeta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles