Lääne-Eesti ja Harjumaa: kadunud koolides on esile kerkinud veinimõis, padja-vanni-kino ja luksuslikud miljonikorterid

Harjumaalt on kadunud veerandsaja aasta jooksul enim koole — tervelt 68, valdav osa neist Tallinnast. Samas ei ole Tallinna koolimajade saatus väga kurb olnud — reeglina on leitud neile uus kasutus. Pärnumaalt leiab aga mitmeid maalilisi uue elu saanud mõisakoolide maju, nii Samlikul kui ka Tihemetsal toimetab sees uus teotahteline perekond. Pärnumaal Pööraveres on aga koolile leitud hoopiski pöörane otstarve: padja-vanni-kino. Kurva näitena jääb meelde kunagise nõukogude raketibaasi külge poogitud Dejevo algkool, mis aegamööda on minemas kõige kaduva teed. 

Parima ülevaate koolimajade saatusest saab graafikust valides kõigepealt maakonna ja siis klikkides punasel või sinisel mummul. Sinised mummud tähistavad suletud koolihoonet, milles hariduse andmine jätkub, punaste mummude alt leiab koolihoone, millel on kas uus otstarve või seisab maja tühjana.

Tänavu möödub Samliku kooli sulgemisest 20 aastat – viimane koolikell helises Samlikul 1998. aastal. Indrek ja Merike Bachman kolisid koolimajja märgilisel kuupäeval – 1. septembril üheksa aastat tagasi. Kui nende pesamunad Paul ja Ruudi kooliealisteks saavad, tahavad ema-isa nad 13 kilomeetri kaugusele Laupa põhikooli panna. Paremal niit, mille jõgi ujutas suurvee korral niivõrd üle, et lapsed ei pääsenud sillani ja said koolist vabastuse. Foto: Mihkel Maripuu

Samliku kool: suurvee ajal jäid koolitunnid ära

Mari Mets, Postimees

Pärnu jõe maalilisel kaldal asuva eestiaegse Samliku koolimaja võimlas ootavad nüüd järgmisi matkajaid mõlad ja päästevestid.

Uuest, 1934. aastal valminud Samliku koolimajast Pärnu- ja Järvamaa piiril on saanud matkamaja. Kool oli Samlikul ümberkaudsete külade kooskäimiskoht juba 19. sajandil. Tänapäeval kogunevad seal loodusehuvilised, sealt algavad ning seal lõpevad nii jalgsi- kui kanuu- ja parvematkad. Samas on ka perekond Bachmanite kodu, kust ca 20 kilomeetrit nii Türile kui Vändrasse.

Tänavu möödub kooli sulgemisest 20 aastat – viimane koolikell helises Samlikul 1998. aastal, kui algkoolis käis üle kümne lapse. Hiilgeajal 1950ndate lõpul paisus kool koguni seitsmeklassiliseks, kokku ligi 80 õpilast. Indrek ja Merike Bachman kolisid koolimajja märgilisel kuupäeval – 1. septembril üheksa aastat tagasi. Samliku kooli ostis 2000. aastal Indreku vilistlasest isa ja hakkas seal vaikselt toimetama – üüris koolimaja lastelaagriteks välja ja korraldas matku.

Häbinurk ei unune

Indrek mäletab, et algul oli veel tahvelgi seinas, vald viis alles mõne aja pärast klaveri ja muu koolisisustuse minema. Kui saabus masu ning Indrekul ja Merikesel sai Tallinnas töö otsa, oli vaba maja omast käest võtta. Nad jätkasid Indreku isa alustatud matkakorraldusega.

Tänavu kevadel panid nad esimest korda ka välismaalaste seas populaarseks saanud koolimaja teise korruse toad AirBnb lehele üles. Merikese sõnul satub suve jooksul ikka paar vilistlast vana koolimaja vaatama, meenutatakse häbinurka ja legendaarseid õpetajaid. Alles hiljaaegu käis kunagise koolijuhataja lapselaps.

Koolimaja meenub külmaga

«Teatakse, et siin on vana koolimaja, aga kohale tulles sageli imestatakse, et siin midagi toimub,» ütles Merike, kelle sõnul oli algul pisut harjumatu, kui kooliga kunagi seotud inimesed nende juures käima hakkasid, sest nende saabumine oli alati ootamatu.  

Paljud vilistlased meenutavad, et koolimaja oli hirmus külm. Hästi mäletatakse pidusid ja laste karistamise nurka kantselei ja saali vahel. Teisel korrusel olid ka internaaditoad, kus ööbisid kaugemal elanud lapsed. Majas oli ka õpetaja korter, kus pesitsevad nüüd Bachmanid.

Kunagisesse kooli kantseleisse on rajatud klientide köök, algselt jalutusruumi ja hiljem võimla ülesannet täitnud suures saalis on kamin. Talvel nad suurte vanade ahjudega koolimaja poolt ei küta ja sinna tuuakse hoiule näiteks murutraktor. Esimese korruse kahest klassiruumist on saanud seminariruum.

Samliku kooli kunagiste õpilaste hirm ja arm – klassipäevikud. Foto: Mihkel Maripuu

Teisel korrusel on aga üks tuba, kuhu Bachmanid on koondanud kogu kooliga seotud kraami. See oli konkusse hoiule tõstetud juba enne, kui nemad maja üle võtsid. Eri ajastutest kooli sildid, klassipäevikud, pingid, spordivarustus ja palju muud. Varaseimad päevikud on rahvusarhiivis.

Kuna paljud lapsed käisid kooli paadiga üle Pärnu jõe ja hiljem ka üle puidust rippsilla, siis 1940ndatest on säilinud ka päevikuid, kus õpetaja on kirjutanud üle kogu lehe, et täna jäid tunnid suurvee tõttu ära. Lapsed ei pääsenud üle niidu, mis oli vaja ületada silla või paadini jõudmiseks.

Kui nende pesamunad Paul ja Ruudi kooliealisteks saavad, tahavad ema-isa nad 13 kilomeetri kaugusele Laupa põhikooli panna, sest poisid oleksid nende perest juba neljandat põlve selle kooli õpilased. Mure on ainult selles, et kuuldavasti läheb kool paari aasta pärast kuueklassiliseks. «Ilmselt saame veel omal nahalgi koolide kokku tõmbamist tunda,» lausus Merike.

Riidevabrikant Albert Zoepffeli suveresidentsiks 19. sajandil ehitatud Allikukivi mõisas tegutses kool 67 aastat. Nüüd on Roman ja Raili Heinad suursugusest mõisast loomas veinimõisa ja majutusasutust. Kunagisest Tihemetsa kooli võimalst on endale mängumaa leidnud pere pesamuna Sarah Sofia. Foto: Mihkel Maripuu

Tihemetsa kool: koolisööklast saab mõisa veinikelder

Mari Mets, Postimees

Maale kolimisest unistanud pere ostis koolist tühjaks jäänud mõisa ja muutis hobi korras koduveinitegemise oma uueks tööks.

Riidevabrikant Albert Zoepffeli suveresidentsiks 19. sajandil ehitatud Allikukivi mõisas tegutses kool 67 aastat. Tihemetsa põhikooli viimane koolikell kõlas seal 2012. aasta kevadel. Kunagine 150 õpilasega kool oli kuivanud 40-lapseliseks ja lähiaastate väljavaade oli vaid paar uut koolitee alustajat.

Tühjaks jäänud koolimaja ostsid aasta hiljem Roman ja Raili Hein Tallinnast. Heinad unistasid maale kolimisest ja nende pilk peatus kinnisvaraportaalis Saarde valla korraldatud Allikukivi mõisa oksjonil. «Koduveini tegemine oli meil muutunud juba Nõmme kodus nii suureks hobiks, et olime hakanud mõtlema, et see võiks olla meie uus tee. Otsisime kohta, kus muuta oma hobi tööks. See maja võlus meid kohe ja andis võimaluse tegeleda ka turismiga,» rääkis Raili.

Endise koolimaja omanikeks saanutena asusid nad kõigepealt mõisa maadele istandust rajama, et oleks, millest veini teha: punased, rohelised ja mustad sõstrad; rabarber, pihlakas, vaarikad. Samal ajal hakkasid Raili ja Roman uusi erialasid omandama: aiandus, maastikuehitus, arboristika, veinitegemine.

Endise kooli ümber asus Raili Hein kõigepealt marja- ja puuviljaistandusi rajama, et oleks millest veini teha. Foto: Mihekl Maripuu

Nüüd ütleb Raili, et toona ei osanud nad üldse mõelda, milline vaev võib neid ees oodata looduskaitsealuses pargis asuva ehitismälestisega. Heinad kinnitavad, et said mõisa vallalt väga hästi hoituna ja suurt remonti pole seal teinud. Kust oli tahvel maha võetud ja jälg sellest veel seinas, sinna pandi aga pilt asemele.

«Teeme nii palju, kui jõuame. Tegemata töö vaatab sellises kohas igast nurgast vastu. Tuleb valida, mida pidada olulisemaks. Kui me ei saa lõpuks hakkama ja keegi tuleb ja teeb siin midagi muud, pole ka hullu,» sõnas ta.

Raili sõnul on nad kaks täiskasvanud last küll linnale kaotanud, kuid Kilingi-Nõmme koolis neljandat klassi alustav Sarah Sofia kasvab juba maalapsena ega igatse Tallinna tagasi. 

Tühjalt seistud aasta jooksul oli vaid keldris asunud söökla põrandale kogunenud pahkluuni vett, kuid paariaastase tuulutamise järel on Heinad asunud seal ehitustööde kallale ja taotlenud toetusi veinikeldri sisseseadmiseks. Kooli võimlast on jällegi saanud pere pesamunale Sarah Sofiale mängumaa, kus ta turismiäris kätt proovivate vanemate eeskujul juba mõisa külaliste pesamunad initsiatiivikalt oma hoole alla võtab.

Raili sõnul on nad kaks täiskasvanud last küll linnale kaotanud, kuid Kilingi-Nõmme koolis neljandat klassi alustav Sarah Sofia kasvab juba maalapsena ega igatse Tallinna tagasi. 

Ta rõõmustab, et sel suvel on sattunud nende juurde kohe eriti palju Tihemetsa kooli vilistlasi, kes on imestanud ja rõõmustanud, et endises koolimajas elu nõnda keeb. Heinade esimene suur eesmärk ongi ehitada välja veinikelder ja avada see külastajatele. Kaugemas tulevikus unistavad nad ka klassiruumide kujundamisest ööbimiskohtadeks.

Algselt 56. keskkooli nime kandnud Tondiraba keskkool 1999. aasta. Kooli lõpliku sulgemiseni jäi veel viis aastat. Foto: Albert Truuväärt / SL Õhtuleht

Tondiraba keskkool – tavaline kool ägedas kohas

Helen Mihelson, Postimees

Tühjaks jäänud koolimajast sai vandaalide meelispaik.

Varem ka Tallinna 56. keskkooli nime kandnud Tondiraba keskkooli maine oli viimastel tegutsemisaastatel linlaste seas kehvapoolne. Seda toetas ka riigieksamite statistika, mille järgi oli riigieksamite keskmine tulemus selles koolis palju madalam kui Tallinnas keskmiselt. Ka Lasnamäe koolide võrdluses oli Tondiraba keskkool selle näitajaga halvim.

Just asjaolu, et kool ei pakkunud õpilastele piisavat hariduse kvaliteeti, sai üheks põhjuseks, miks see 2005. aastal suleti. Teiseks põhjendas haridusameti juht Andres Pajula toona kooli sulgemist «hoolivusega» – õpilaste väljalangevus gümnaasiumis oli üle kolmandiku. Samamoodi oldi hädas õpilaste arvu kokkusaamisega.

Pärast kooli sulgemist sai tühjast hoonest kiiresti vandaalitsejate lemmikpaik. Vähe sellest, et linn pidi koolimaja seinu ehtinud grafiti mahapesemisele tuhandeid eurosid kulutama, ka päästjad ja politsei olid seal sagedased külalised.

Endises koolimajas vandaalitsesid alaealiste kambad, kes hoonet lõhkusid ja korduvalt põlema panid. Viimaks otsustas linn laguneva hoone rohkem kui kolme miljoni euro eest korda teha ja mullu sügisest tegutseb seal Tondiraba huvikool.

Olgugi, et õpinäitajate ja õpilaste vähenemise tõttu polnud linnal kooli sulgemist keeruline põhjendada, ei läinud asi siiski sugugi libedalt.  Üks, kes tol ajal kooli sulgemise vastu häälekalt võitles, oli kooli hoolekogu esimees Arne Puiste.

Lapsevanemate vastuseis küll andis koolile ühe lisa-aasta, ent suleti siiski. Puiste on praegugi seda meelt, et kool suleti rutakalt ja polnud head lahendust, mis saab õpilastest edasi. «Õpilastega väga ei arvestatud. Ja siis sai analüüs tehtud ja tuli välja, et õpilasi polegi kuskile panna – klassidel olid ju piirnormid ees!» räägib ta täna.

Puiste hinnangul ei olnud kooli tase kaugeltki nii madal. «Eks õpitulemustega olegi nii, et kõigis koolides ei saagi ühtemoodi hästi olla. Eks meil oli ka tugevaid õpilasi ja oli ka nõrgemaid. Ikka tavaline kool,» ütleb ta.

Samal arvamusel on ka 1996. aastal Tondiraba keskkooli lõpetanud Erki Savisaar. «Ma ütleks, et selle aja kohta täiesti tavaline linnakool,» lausus keskerakondlasest riigikogu liige. Samas oli koolil tema sõnul kindlasti oma hing sees.

Seda hinge kandsid Savisaare arvates suuresti õpetajad, kes kõik olnud omaette isiksused, kellest võiks pikki legende rääkida. «Ja minu meelest oli see koht äge,» meenutas Savisaar.

Toona polnud kant veel nii täis ehitatud ja kehalise kasvatuse tunnis käidi rabas jooksmas. Või siis mängiti kõrvalasuvas spordihallis sulgpalli.

Kas riigikogulane ka ise sulgpalli mängis? «Ei mänginud. Aga spordihallis oli ka kohvik, kus oli mõnus vahetunni ajal istuda ja limonaadi juua,» ütles Erki Savisaar.

Dejevo laguneva koolimaja seinte vahelt tuli välja kunagine klassipilt. Foto: «Radar» / Kanal 2

Dejevo algkool: mahajäetud kool mahajäetud raketibaasis

Ege Tamm, Jekaterina Minkova, Radar, Kanal 2

Saaremaal Karujärve lähistel metsa sees asuvad kummituslikud varemed. Ligi 60 aastat tagasi toimetas seal Nõukogude Liidu raketibaas, mis sai nime tollase kangelase Dejevi järgi. Koos baasiga tekkis ka küla ja kool, kus said õppida ohvitseride lapsed. Kui 1993. aastal sõjaväelased lahkusid, jäi terve küla tühjaks.

«Ilmselt kevad 1988 oli see viimane aeg, kus ma astusin üle selle kooli läve,» ütles koolis õppinud Julia Garanža veel vaevu püsti seisvate varemete uksest sisse astudes. Tema isa oli vene ohvitser, kes omale Saaremaalt naise leidis. Ka koolis õppinud Tatjana Anto ohvitserist isa sai omale Sõrvest pärit abikaasa.

Korraga käis Dejevo koolis ligi 20 last. Ühel pool hoones tegutses kool, teisel pool elas ohvitseride pere. Sõjaväebaasi tegevus koolielu ei seganud, kuid tehnika liikus pidevalt klassi akende taga edasi-tagasi. «Oleme ausad, lapsed tundsid kõiki neid masinaid, kõiki autosid väga hästi. Et mis nad on, mis on nende otstarve. Huviga jälgiti. See oli meie elu loomulik osa,» räägib Julia.

Ligi 30 aastat tagasi suletud kooli varemetest leidsid endised õpilased nii mõndagi tuttavat. Näiteks prügihunnikust leitud vihiku omanikku mäletas Julia hästi. «Punapea, tedretähnidega. Hästi elava iseloomuga poiss. Minust paar aastat noorem, selline tõeline tulevärk,» jutustab ta. Ringkäigul jäävad ette ka õpetajale kuulunud klassipäevik, kus veel õpilaste nimed, õppeained ja hindedki kirjas. Prahi seest piilub välja ka pilt Leninist.

Iga aastaga on aga Dejevo asula järjest rohkem räämas ja marodöörid lammutavad koolimaja laiali. «Väga valus on seda vaadata. Osa mu südamest jäi siia, sest siin on möödunud mu lapsepõlv. Ma elasin siin 20 aastat,» ütleb Tatjana.

«Ma saan aru, et see on loomulik asjade käik. Kui selles koolis ei ole enam lapsi ja see hoone on niivõrd väsinud, et mis temast teha? Ilmselt ta elabki oma viimaseid aastaid,» nendib Julia.

Kopli kool aastal 2003 ja 15 aastat hiljem luksuskortereid täis. Foto: Egert Kamenik, Radar

Kopli vene tehnikagümnaasium: laevatehase hoonest klaasivabrikuks, vahepeal kool, lõpuks luksuskortereiks

Ege Tamm, Jekaterina Minkova, Radar, Kanal 2

Kõigi vanade koolimajade saatus aga väga kurb ei ole, nii mõnigi on saanud hoopis uue hingamise. Näiteks endisest Kopli vene tehnikagümnaasiumist sai uhke korterelamu. 2015. aastal oli ühe moodsa lofti omanik Kaur Kender.

Endine koolihoone on vanem kui Eesti Vabariik ja täis ajalugu. Marati 4 maja on ehitatud 1917. aastal Bekkeri laevatehase administratiivhooneks. 1930. aastatel tegutses seal Lorupi klaasivabriku osakond, kus valmistati peeneid mustriga klaasist lauanõusid. Lisaks on maja olnud tehnikaülikooli osakond ja hiljem ka kool. Maja renoveeriti täielikult aastal 2007, mil jäeti alles ajalooline suursugusus, mis ühendati moodsa stiiliga. Maja üldruumides on säilitatud uhke fuajee koos massiivsete paekiviseintega. Nagu paljud teisedki koolimajad, on ka see hoone muinsuskaitse all.

Kokku on Eestis 175 sellise staatusega nüüdset või endist õppeasutust. See kaitse ei pruugi aga tagada hoone säilimist nagu võib tõdeda Kopli näite puhul.

«Kui väärtuslik hoone jääb tühjaks, siis see on küll väga kahetsusväärne, eks ta hakkab lagunema. Kui palju koolimajades kontserte ja valla üritusi ikka on?» sõnas muinsuskaitseameti peaspetsialist ja arhitekt Merle Kniks.

Pööravere algkooli pöörane muutumine. Heleen Ladva muutis kooli koos abikaasaga padja-vanni-kinoks. Kusjuures, igal õhtul näidatakse erinevat filmi ja film ise on üllatus. Foto: «Radar» / Kanal 2

Pööravere algkool: tarkusetempel muutus innukate käte abil padja-vanni-kinoks

Ege Tamm, Jekaterina Minkova, Radar, Kanal 2

Endist koolimaja saab aga kasutada ka täiesti kummalisteks ja pöörasteks ettevõtmisteks, näiteks Pärnumaal kunagises Pööravere algkoolis on end sisse seadnud padja-vanni-kino.

«Saalis on 12 vanni, need on patju täis ja inimene tuleb, vaatab filmi ja pärast seda on õhtusöök, mida me siis ise pakume,» räägib maja omanik Heleen Ladva. Koos oma abikaasa Tarmo Ladvaga võõrustavad nad oma padjavannides külalisi pea igal õhtul.

Muidu tegutseb Tarmo kunstnikuna ja sümboolsel kombel on Heleen elukutselt õpetaja. «Kui õpetaja koolis ei saa töötada, siis tuleb kooli elama tulla,» naljatleb hetkel lapsehoolduspuhkusel viibiv Heleen. Juba koolimaja ostes teadsid mõlemad, et lisaks oma elamisele tahavad siin midagi ühiskondlikku teha. Tarvis oli ainult ideed.

«Me ostsime selle koolimaja sügisel ja siis kunagi vahetult pärast seda oli siin Tallinna-Pärnu maanteelt ära eksinud Poola numbrimärgiga reka,» räägib Tarmo padja-vanni-kino mõtte tekkimisest. «See oli end siia parkinud. Küsisin, aga keegi midagi ei teadnud, tegin reka siis lahti tagant. Vaatasin, mis seal sees on ja seal sees olid vannid. Mina istusin ühte vanni, Leenu teise. Mina põristasin mööda seda ühte vanni ja siis Leenu ütles, et on ikka kino ja siis ma ütlesin «voh, olemas!»,» jutustab Tarmo. Ja nii muudetigi kunagine koolisaal kinoks.

«Nii kui on eesliide mõis, siis see reeglina maksab. Aga kui inimene tahab elada justkui mõisas, et tal on palju ruumi ringi käia, siis tasub see eesliide sealt ära võtta ja mõni vana koolimaja, vallamaja korda teha.»

Pere eluruumid on tehtud teisele korrusele klassiruumidesse. Et majas ka veidi ikkagi vana koolivaimu oleks, on trepikoridori seintele tahtlikult jäetud vana värv kooruma. Esimene eluruum tehti tuppa, kus varem raamatukogu asus. «Siin oli ainus ruum, kus aknad olid ja tegime siia enda staabi. Tõime siia voodi ja panime puhuri,» räägib Heleen. Mitmed ruumid ootavad veel renoveerimist. Nende seas ka päris magamistuba ja lastetoad. Eeskätt oli tarvis eluks vajalik korda teha.

«Kui me algul tulime ega siin väga mugav ei olnud. Vett ei olnud sees. Meil oli veekauss, veekeetjaga lasime vett soojaks ja kuidagi seal kausis siis pesime end ja meil olid välikäimlad,» meenutab Heleen. Nii tema kui Tarmo nendivad, et vana koolimaja elamiskõlblikuks tegemisel tuleb leppida, et nii ajalises kui ka rahalises mõttes kõike kohe ja korraga valmis teha ei ole võimalik. Liikuda tuleb etappide kaupa. Tarvis läheb ka parajas koguses optimismi. Sellest hoolimata mujal nad elada ei sooviks.

«Nii kui on eesliide mõis, siis see reeglina maksab. Aga kui inimene tahab elada justkui mõisas, et tal on palju ruumi ringi käia, siis tasub see eesliide sealt ära võtta ja mõni vana koolimaja, vallamaja korda teha,» ütleb Tarmo.

Vatla koolimajas oli viimane koolikell 2017. aastal. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Vatla põhikool: viimases lennus ainult tüdrukud

Silvia Paluoja, Meelis Kalme, Pärnu Postimees

Vatla mõisa häärberi peaukse ees istub valge pitslinaga kaetud ümmarguse laua taga neli naist, kelle ees on sületäis albumeid ja kohvitasside vahel kõrgub igas mõõdus mustvalgete fotode kuhi. Seda kuhilat nad huviga uurivadki, et valida välja need, mis on näitusel üleval täna, 1. septembril Vatla kooli vilistlaste kokkutulekul.

Hõbejuukseline Maret Orulepa tuli külakooli esimesse klassi 1955. aastal, hiljem oli ta siin õpetaja ja õppealajuhataja ning läks siit 1997. aastal tööle Kõmsi kooli.

Paadrema külaseltsi hing, raamatupidaja Margit Merila hakkas Vatla põhikoolis käima neljandast klassist.

Vatla raamatukogu juhataja Triin Vare on jäänud oma kunagise kooli majahaldjaks, sest kohalik vaimuvaramu asub Maydellide aadlisuguvõsalt võõrandatud mõisa peahoone teepoolses otsas.

Statistik ja Vatla kooli hoolekogu viimane esimees Koidu Kütt on mehe suguvõsalt kuulnud lugusid sõjaeelsest koolielust. Tema pere vanem laps jõudis Vatlas lõpetada, noorem pidi pärast kolmandat klassi minema teise kooli, sest vahepeal jõudis Hanila vallavolikogu teha Vatla kooli sulgemisotuse. «Vatla kooli on lõpetanud 1004 õpilast, peale nende paarsada, kes olid siin lühikest aega,» haarab Kütt jutuotsa. Ta teab sedagi, et keskmine klass oli kümne õpilasega, et kõige popim tüdrukunimi on olnud Linda ja poisil Endel, et 1997. aastal lõpetanud 70. lennus olid ainult poisid ja viimases, 2017. aasta 89. lennus ainult tüdrukud.

«Minu klass oli teisel korrusel. Minu ajal oli vähe lapsi, olen õppinud neljandas klassis isegi nii, et meid oli neli klassi koos, aga 1970.–1980. aastad – see periood oli hoopis midagi muud: lapsi oli palju, üle 160,» meenutab Maret ehk õpilastele õpetaja Orulepa, kes andis ainetunde keemiast kirjanduseni, eesti keelest saksa keeleni.

«Maret andis meile saksa keelt, tegi selle nii selgeks, et käisin Haapsalus olümpiaadil,» särab Merila, nagu näeks ta ennast taas siin koolipingis. «Meil oli hästi suur klass: 16 poissi ja kaheksa tüdrukut. Õpetajate hulgas käis pingpong, keegi ei tahtnud seda klassi endale, liiga suur ja palju poisse. Aga Tamara Viikmann oli äsja tulnud vene keele õpetajaks, arvas, et tema saab meiega hakkama, ja sai ka.»

«Need ei ole ainult aja ringid, mis selle maja tühjaks viisid,» tõdeb Orulepa. «Ümberkaudu on valla koolid kõik väikesed ja omanäolised ja suurepärased, aga lapsi ei ole, sest maa on tühi. See ongi see viga, meie süsteemi viga: põlvkonna vältel on jäänud maa tühjaks.»

Vatla kooli vilistlased plaanivad luua mittetulundusühingu, et säilitada oma kooli mälu, ajalugu ja meenutused. Suur eeltöö selleks on tehtud.

Tõhela ajahamba puretud koolimaja. Foto: Pärnu Postimees

Tõhela lasteaed-algkool: tuvid või kummitused

Silvia Paluoja, Meelis Kalme, Pärnu Postimees

30 kilomeetrit Vatlast asub Tõhela, kus kooli mainiti esimest korda 1767. aastal ja regulaarset haridust võis taga nõuda 1872. aastast. 1. septembril 1999 seal külas enam koolikell ei helisenud.

Haridusasutus, viimase nimega Tõhela lasteaed-algkool toimetas omaaegse kirikumõisa hoones 1949. aastast. Kooli viimane juhataja oli Kirsti Talu. «Siis oli selline poliitika ja laste arv oleks juba paari aasta pärast palju vähenenud,» räägib ta. «Mingil hetkel poleks mõtet olnud seda pidada.» Siiski tõdeb Talu, et sulgemise ajal oli lapsi omajagu, rohkem kui nii mõnelgi aastal enne seda.

Lapsevanemad olid muidugi tugevalt selle vastu, et asutus suletakse, kohale kutsuti meediagi. «See on vist loomulik reaktsioon, kui mingi väike kool kinni pannakse. Siis on mõte, et küla jääb tühjaks.» Talu tõdeb, et praegu ei ole vahemaad enam nii määravad, aga toona tundus väikese lapse igal hommikul 12 kilomeetri kaugusele lasteaeda või kooli saatmine hirmutavgi. Tõhela kandi õpilased jätkasid Tõstamaa keskkoolis.

Sulgemise ajal töötas koolis pea seitse inimest, neli pedagoogi ja mõni toetav töötaja. Sulgemise järel läks üks õpetajaist pensionile ja ülejäänud Tõstamaale erialasele tööle.

Pärast haridusasutuse sulgemist on läinud liikvele jutud kummitustest. Kohaliku kasutatud kauba äri pidaja käis alles mullu selgeltnägijate saates, kus kurtis, et hoones leidvat aset veidrad juhtumised.

«Krõbinat oli ikka kuulda. Mõni töötaja ei julgenud seal õhtusel ajal üksinda olla, eriti teisel korrusel õpetajate toa poolses osas,» räägib kunagine koolijuht. «Seal oli pisike ruum, kus oli hääli kuulda. Samal ajal on see vana maja, tuvid on räästa all.»

Talu nendib, et ise ta miskit eriskummalist seal märganud pole.

Kui kummitused siin hoones toimetaksid, oleksid nad ainukesed, sest Tõhela koolimaja on hüljatud. Auväärse ajalooga ehitis on tõeliselt trööstitus olukorras. Võssa kasvanud ja hooldamata hoone ümber jalutades võib näiteks märgata eest tõmmatud ust, mis vastu maja kunstipäraselt vildakalt seisma sätitud.

Radari video suletud koolidest üle Eesti: