Kust jookseb piir töökiusamise ja tavapärase, igati asjakohase kontrollimise ja tagasiside, sealhulgas negatiivse andmisel? Seda on mõnel juhul nii kiusajal kui kiusataval endal raske öelda. Kuid formaalne määratlus on: kui töötajat koheldakse korduvalt, see tähendab süsteemselt ja pikka aega ebameeldival või alandaval viisil, nii et tal on end raske selle vastu kaitsta, on see kiusamine.
Eda Rannamägi mullu Tartu ülikooli Pärnu kolledžis kaitstud lõputöö järgi loetakse kiusamiseks sedagi, kui inimesele ei anta tööülesannete täitmiseks vajalikku infot, temalt nõutakse kompetentsile mittevastavate ülesannete täitmist või teda ignoreeritakse. Infosulg ja tähelepanuta jätmine on ka Rannamägi tehtud uuringu järgi enamlevinud kiusamise vormid. Füüsilist hirmutamist, karjumist, viha väljavalamist kogetakse harvem.