Ajal, kui AS Pärnu Vesi edastab teateid sadade miljonite kroonide ja eurode eest maasse kaevatud torustikest, asub Pärnus imedemaa, kus ikka veel taritakse iga päev kaevudest vett, soojendatakse seda nõude või ihu pesemiseks pliidil ja solk kallutatakse kuuri taha aianurka.
Paarikümnest 1953. aastal kalakombinaadi ehitajatele püstitatud Soome tüüpi barakist koosnev arhailine, pigem möödunud sajandi algusesse kui 21. sajandi kuurortlinna passiv asum paikneb maamaksu piirkondade järgi Pärnu kesklinnas Koidula gümnaasiumi vastas Metsa tänaval.
Kamba peale jagavad sealsed valdavalt juba pensioniikka jõudnud asukad kolme puurkaevu, kust vett nõutamas käia. Rasked mannergud kärudele upitatud või panged käe otsas kõlkumas. Sadu meetreid talviti libedaid, lund täis tuisanud teeradasid pidi. Sügiseti ja kevaditi läbi majadevahelised teed ja hoovid üle ujutanud, teinekord üle põlve küündiva vee kahlates. Nõnda aastast aastasse iga päev ja iga ilmaga.
Vee hinda ei tea
1980. aastate alguses, arvestusega, et majad mõne aasta pärast lammutatakse ning tallegi uus elamispind antakse, asumisse kolinud Maini Valmetil on mõnevõrra kergem: ta on üks neist, kellel isiklik salvkaev hoovi peal. Sealt vinnab ta kogu majapidamistöödeks tarviliku vee. Ega seegi, võrreldes kraani keeramisega, lihtne ole.
Talvel tuleb enne veel, kui ämber keti otsas raginal kaevu lasta, haarata pika varrega pootshaak ja sellega vett kattev jääkoorik puruks tampida.
Pealegi on kaev jupp aega puhastamata, mistõttu joomiseks ega söögitegemiseks sealne liiva- ja roostesegune vesi ei kõlba. Nii tuleb Valmetil üle päeva, pang käe otsas, paarisaja sammu kaugusele jääva puurkaevu juurde vantsida.
Kuid elul veeta majas on oma plussidki. “Ma pean uhkelt ütlema, et ma ei tea, mis vesi maksab,” nentis Valmet, kes oma kodu kindlustamise eest samuti keskmisest tunduvalt vähem maksab. Pole ju põhjust end veekahjustuste vastu kindlustada.
Küll oli kindlustusagendil Valmeti mäletamist mööda raske mõista, kuidas saab linnas nii olla, et vett pole. “Ta oli tükk aega vakka ja siis küsis, et “kus kohas te elate”,” meenutas Valmet.
Ökonoomitama peab
Ja olgugi vesi priilt käes, on sealsed inimesed õppinud suure vaevaga majja tassitud veega kokkuhoidlikult ümber käima.
“Ökonoomitama peab,” märkis peagi 80. sünnipäeva tähistav, 1953. aastal ise nende “ajutiseks kasutamiseks” mõeldud majade ehitusel käed külge pannud ja nüüdseks asumis üle poole sajandi elanud Vilma Siigur. Nii näiteks ei kalla ta pesuloputusvett minema, vaid leotab selles järgmist pesulaari.
Kui vesi juba sedavõrd määrdunud, et pesu tarvis enam ei kõlba, küürib ta sellega veel põrandad üle. Need on aastakümnetega selgeks õpitud nipid ja nii on ta elama harjunud. Harjumine võib tähendada küll leppimist, ent mitte naudingut säärasest elust. “Kole värk tegelikult ikka – mugavust pole mina elupäevad näinud,” sõnas Siigur.
Tõepoolest, enamikule linlastele enesestmõistetavad mugavused, nagu automaatpesumasin, veega tualett või duširuum, ei kuulu sealsete elanike maailma. Suuremat sorti pesu pesemiseks tassivad nad selle kas pesumajja või koputavad, pesukomps käes, lahke sugulase-tuttava uksele. Ihu harimiseks tuleb aga külastada ühissauna. Või kodus solberdamiseks küllaldane hulk vett soojendada.
Naabriga kahasse on Valmet püstitanud suveperioodiks, kui higistamist rohkem, aianurka välisauna. “Meil on seal üks kiletelk ja kui viid ämbri hommikul sinna, siis õhtuks sul see vesi vaata et keeb,” kiitis Valmet spartalikke pesemistingimusi.
Ressursid on piiratud
Metsa tänaval 1976. aastast elanud Linda Kambla ei jõua ära imestada, et teisel pool staadioni paistavad kätte kõigi mugavustega kortermajad, sealsamas üle tänava on kool, loomulikult veega, üle Riia maantee särab tuledes modernne kaubanduskeskus, ent nendest on linna areng mööda läinud. “Tehti seda kanalisatsiooni ja Raja oli üles kaevatud ja Papiniidu oli üles kaevatud ja pandi suured veetorud ja kanalisatsioon. No miks jäeti see väike lõik ilma?” ei mõista ta.
Küll saab olukorrast väga hästi aru Pärnu Vee juhatuse esimees Garri Suuk. “See on üsna loomulik nähtus, sest me astusime ju alles 21. sajandisse,” leidis ta. Veel aastal 2006 oli Suugi andmetel veega varustatud 74 protsenti Pärnu linnast. “Me alles liigume normaalse ühiskonna poole,” sõnas ta. Lisades, et Pärnus on selliseid piirkondi veel. Näiteks mõni maja Suur-Jõe tänaval, kesklinnas ja Liiva tänava kandis.
Mis puutub sellesse, miks konkreetselt Metsa tänav pole normaalse ühiskonnaga sammu pidanud, siis selle taga on Suugi jutu järgi eelmise linnavalitsuse ja volikogu kinnitatud Pärnu linna ja ühisveevärgi arengukava.
“Kuna ressursid on piiratud olnud, on võetud ette suuremad piirkonnad: kõigepealt Vana-Pärnu, kus 50 protsenti, aga mitte 22 maja, vaid 220 oli ilma vee ja kanalisatsioonita. Ja Raekülas oli 4000 inimest, kellel üldse polnud kanalisatsiooni ega väga paljudel vettki,” selgitas Suuk.
Lootust on
Metsa tänavalgi paistab toru lõpust vesi. “Sõlmime järgmine kuu ehitajaga lepingu ja hakataksegi Metsa tänava ja Riia maantee vahelist ala veega varustama ja kanaliseerima,” kuulutas Suuk Metsa tänava kuiva ajajärgu peatset lõppu.
Töödega üritatakse Suugi sõnutsi alustada järgmise aasta alguses, et juba aasta lõpuks oleks sealsetel elanikel võimalik vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga liituda.
Niisuguseid lubadusi on Metsa tänava rahvas varemgi kuulnud. Ühelt poolt kosutavad need hinge või nagu Valmet ütles: eks inimesel pea ikka mõni unistus olema, mille nimel pingutada ja kannatada, olgu see või oma kodus duši all käimine.
Teisalt on sealtkandi elanikud muutunud aastakümneid vett oodates umbusklikuks. “Ega enne usu, kui on kraavid maas,” sõnas Kambla ja liipas, ühes käes kott, teises kepp, linna poole. Sauna.