Käru autole taha, hääled sisse ja linna leheringile! Nõnda käib pensionär Ants Jalas juba aastaid Pärnust Uulu puulehti toomas.
Uulu mees veab Pärnust koju tonne puulehti
3. november 2011, 09:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädalas mitu korda linna ja kodu vahet sõeluv Jalas sõidutab sedasi ühe sügise jooksul oma kinnistule hea mitu tonni pärnakate kokku riisutud leherisu. Ühel linnaringil mahutab ta kärule 30–40 lehekotti, sügise vältel tuleb kogumiskäike vähemalt kümmekond. Veose kaal sõltub sellest, kas tublid riisujad on pakendanud kuivi või märgi lehti. Kui niiskeid, võib üks Jalase Uulu veetav lehelast kaaluda kuni mõnisada kilogrammi. Korrutades selle ballasti kümne või tosinaga, saab päris korraliku koguse linnapuude niisama äraveetud lehti.
Lehed lähevad Jalasel kõik kompostimiseks, sest Uulu liivases pinnases napib viljakat mulda, liiv söövat huumuse ära, selgitab mees.
Kindlad lehekohad
Jalas tunnistab, et on sel sügisel Pärnu–Uulu marsruuti tihedalt läbinud ja tänavune kompostimaterjal suuremalt jaolt koos, aga et lehti mahub maapõue lõpmatult, läheb peagi jälle. Sel nädalalgi on mehel üks vedu seljataga, lähipäevil ootab minek järgmise noosi järele, sest linnasõit on muudel põhjustelgi kavas.
“Ega ma ainult lehtede pärast Pärnu vahet sõida, ühendan leheveo ikka muude asjatoimetustega,” ütleb Jalas ja arutleb, kas viia seekord minema Endla teatri lähedusse rivistatud lehekotid ehk patarei, nagu ta neid kutsub, või võtta suund sisseharjunud tänavatiirule.
Oma Tuhkru-nimelisele kinnistule on Jalas Pärnust puulehti sõidutanud üheksa aastat, enne seda viis ta need kümmekond aastat Tahkuranna vallas suvila juurde.
Pärnus on mehel kujunenud aastatega kindlad kogumiskohad, kust ta koormat võtta usaldab. Sest sinna, kust korra lehtede asemel olmeprügi saanud, enam tagasi ei lähe. “Kui juhtub, et mõni kott on päris prügi täis, siis selle viin tagasi,” märgib Jalas. Nii eksis tal mullu Aia tänaval lehekoormasse triiki tavajäätmeid täis kotike.
Et sügiseti on kõik linnatänavate äärsed lehekottidega palistatud, valib Jalas kogumispunktideks paigad, kus pole peatumiskeeldu ja millele auto ning käruga hõlpsasti ligi pääseb. Valikuvõimalust olevalt küllalt, kiidab Jalas, kes veab lehti nii Vana-Pärnust, kesklinnast kui ranna rajoonist ning vahel Uulust. Mees meenutab, et kui aastate eest inimesed puulehti prügikottidesse ei pakendanud, tuli kokku riisutud hunnikuid endal kärule kühveldada.
Kodukandis ega linna vahel Jalas teisi lehetransportijaid kohanud pole.
Neile, kes priitahtlikule lehevedajale peale sattunud, on Jalas pakkunud, et võib tühjendatud kotid tagasi tuua. Biolagunevad, läbipaistvad ja tavalised mustad prügikotid toob ta soovijaile tagasi, et inimesed need uuesti käiku lasta saaksid.
Oma aias paneb Jalas puulehed peenramaale, mis on umbkaudu 1100 ruutmeetrit suur. Kaevab põllumajandusliku maalapi labidaga läbi, teeb väikesed, umbkaudu 25 sentimeetri sügavused kraavikesed ja täidab need lehtedega.
“Üks päev tõin korraga poole meetri jagu lehti peenramaa peale. Mõtlesin, et künnan lehed traktoriga sisse, aga ei saanud, traktor jäi kinni ja pidin ikkagi kõik käsitsi tegema,” räägib Jalas.
Osa lehti jääb kotti
Mees pole puuliigi suhtes valiv, sest lõpuks kõduneb kõik looduslik. Isegi tammelehed, mis langevad suhteliselt hilja, mädanevad kokkuvõttes kenasti mullaks.
Mõistagi võtab lehemulla tekkimine aega. Jalas näitab peenramaal kohta, mida ta mõne päeva eest kaevas ja kust mullusügisesed lehejäänused välja tulid. Polnud veel mulla ilmet võtnud. Peremees ütleb, et kui tal puulehti poleks, nuumaks liivast maad sõnniku või põhuga. Sõnnikut või vahel saepuru lisab ta lehemullale pisut praegugi ning paneb ka tavalist tuhka.
Kõiki Pärnust toodud puulehti mees maapõue ei peida. Mõni koormatäis lehekotte seisab aianurkades trobikonnas, kotisuud avali. Neile lehtedele paneb Jalas lämmastikku peale ja kompostib kilekotis hoides. “Soovitatakse tavalist mulda või sõnnikut hulka panna. Sõnnikut mul palju ei ole, panen lämmastikku, mis teeb sama välja,” selgitab ta.
Kogu kupatusele läheb veel vett pisut peale ja seisvad lehekotid katab mees talveks kilega. Kevadel tuleb rebida kottide küljed pisut lõhki, et sisu õhku saaks, sest kui lehed umbe jäävad, komposti ei teki.
Kui jätkub entusiasmi ja tahtmist natuke vaeva näha, on tulemustki, teab Jalas. Pärnu puulehtede mullal kasvatab mees kartulit, küüslauku, sibulat, salatit ja üht-teist söögipoolist veel.