Ajaloo unustamine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Austust ja meelespidamist väärivad mehed, kes 1944. aastal võtsid relva kätte, et seista vastu Eesti taasokupeerimisele.

FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees

Lihula mälestusüritusest veel kord kirjutada on paar põhjust. Kõigepealt palun vabandust Lääneranna vallavanemalt Mikk Pikkmetsalt ja ülejäänud vallaametnikelt, kellega minu astumised sel õhtul kalmistul ei ristunud, ja kõrva ei ulatunud vallajuhi sõnavõttki, mistõttu kirjutasin, nagu polnuks kohalikke võimukandjaid näha olnud. Hea, et vallavalitsuse varasem tõrjuv suhtumine pehmenes niigi palju, et kohale minna.

Inimesed, kes helistasid toimetusse pärast eilses lehes ilmunud kajastust, on küsinud, mis märulit siis ajakirjandus kalmistul ootas. Ausalt, ei oska öelda, aga isegi peale ajakirjanike oli neid, kes ütlesid, et kõik oli nii väljapeetult tavaline: ei mingit vürtsi ega teravust.

Ei tahaks uskuda, et taas oodati valitsuse sekkumist. Peaminister Jüri Ratas oskas endale omaselt sujuvalt teemast mööda veereda.

Tagasi üles