/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Daniel Ortega ja sandinistide võit 6. novembri valimistel Nicaraguas oli paras üllatus, sest 64 protsenti häältest on peaaegu sama mis 1984. aastal saadud 67 protsenti. Olgu meenutatud, et USA kauaaegse käsilase Somoza perekonna türannia (isegi Franklin Roosevelt ütles neist vanima kohta, et too on litapoeg, aga USA litapoeg!) vastu puhkenud revolutsioon võitis juulis 1979. Sealtpeale oli Daniel Ortega koos vendadega võimul, tegi uue põhi- ja valimisseaduse, mille alusel võidu saavutaski.
1990 sai võidu vastasrinde ühiskandidaat – Chamorro pere esindaja ja USA toetatud Violeta, 55 protsendiga Ortega 41 protsendi vastu. 1996. aastal võitis samuti vastasrinna kandidaat Arnoldo Aleman (51 protsenti Ortega 38 protsendi vastu) ja 2001. aastal eelmainitu asepresident Enrique Bolanos (53 protsenti Ortega 43 protsendi vastu).
Taustaks niipalju, et 1981. aastal USA presidendiks saanud Ronald Reagan ei sallinud sandiniste silmaotsaski ja paiskas nende vastu mängu kõik, k.a Nicaragua sadamate mineerimise. See asi läks rahvusvahelisse kohtusse, mis 1984. aastal andis Nicaraguale õiguse ja kohustas USAd kompensatsiooni maksma. Vastuseks tuli hoopis kaubandusembargo (1985–1990).
Kolme parempoolse valitsuse abil sai Nicaragua ulatuslikku toetust Euroopa Liidult. Muide, enne oli toetatud sandinistide valitsustki, mida loetakse sotsiaaldemokraatlikuks (Reagani arvates selgelt marksistlik) ja millega suhtleb Sotsialistlik Internatsionaal. Ainult et jah, suur osa välisabist läks väikse kildkonna taskutesse ja niisugustes mastaapides, et endine president Aleman anti 2002. aastal oma kunagise alluva loal kohtu alla ja talle mõisteti 20 aastat vanglat. International Transparency toona avaldatud andmeil oli Aleman maailma kümne tippkorruptandi nimistus üheksandal kohal.
Möödus paar aastat ja kordus Panama fenomen, kus 1989. aastal kaitsti ”oma” meest Noriegat isegi siis, kui USA merejalavägi müttas riigis mitmendat päeva: peresidemetel püsiva kohaliku ladviku ringkäendus tegi oma töö ja ülekaaluline Aleman tassiti kätel vanglast välja. Sedapuhku ta kandideeris jälle, kogudes kuus protsenti häältest. Ortega pearivaal oli teine liberaal Fabio Gadea Mantilla, kes sai 29 protsenti häältest.
Võib arvata, et valimistulemuste peategijaks saigi avalikuks tulnud varasemate võimulolijate korruptsioon, mida ei suutnud puhtaks rääkida libekeelne ajakirjanik Gadea Mantilla. Küll tahaks nende valimistega ühenduses juhtida tähelepanu Panama kanali ehitamise taas päevakorda kerkimise võimalusele. Ajaloost tasub meenutada, et algul kavandati see just Nicaraguasse, ent osava avalikkuse manipuleerimise tulemusena, sealhulgas vulkaanipurskega hoiatamine postmarkidel, pani teine lobigrupp end maksma ja Panama kanal avati 1914. Paraku suudavad selle läbida vaid kuni 65 000tonnise veeväljasurvega alused, läbiminek on keeruline ja nii hautakse kuuest variandist Nicaraguas või Nicaraguas - Costa Ricas parimat, mis lubaks liikuda kuni 250 000tonnise veeväljasurvega laevadel, lühendaks teekonda New Yorgi ja San Francisco vahel 800 kilomeetri ja ühe ööpäeva võrra.
Riigipeade tasandil hakkas sellest rääkima Bolanos 2004 ja 2. oktoobril 2006 ehk kuu enne valimisi tegi ta vastava ettekande Ameerika riikide organisatsiooni kaitseministrite kogunemisel: arusaadavalt on ettevõtmisel julgeolekuline mõõde. Pöördumise teine põhjus võis olla asjaolu, et ehituse vastu ilmutas juba huvi Hiina. Igal juhul kukkus uue kanali ehitamise mõte vastsele presidendile ehk Daniel Ortegale sülle ja arengusuunad läksid eriti huvitavaks.
Pärast Venemaa kallaletungi Georgiale oli Ladina-Ameerika vasakpoolne trio – Ortega, Venezuela president Hugo Chavez ja Ecuadori president Rafael Correa – ühtäkki selle takkakiitja ja Nicaraguast sai esimene Lõuna-Ossetia ning Abhaasia iseseisvuse tunnustaja sealtkandist. Hind selgus varsti: 18. detsembril 2008 Moskvas Ortega ja Dmitri Medvedevi kõnelustel rääkis Venemaa president uuest kanalistki.
Järgmisel aastal hakkasid kanalist kõnelema Iraani president Mahmoud Ahmadinejad ja seejärel Araabia Ühendemiraadid. Nii et raha nagu oleks ja huvitavaid (USA seisukohalt) huvilisi ka, arusaadavalt oleks 12 aastat kestnud kanaliehitus suur lahendus majanduskriisis siplevale Nicaraguale ja kogu Ladina-Ameerikale. Nii et eks näe. Igal juhul peaks Ortega oma troonikõnes senisele tööle tagasi vaadates midagi kanali ehitamisegi kohta ütlema.