Lapsed ongi kallid

Toomas Kivimägi. Foto: PP

Seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ei ole suuremat kingitust ega imet selles maailmas kui lapse sünd. Paraku käivad suurima imega kaasas suured kohustused ja materiaalsed väljaminekud ja seda nii peredele kui linnale. Ent kellesse siis veel panustada kui mitte lastesse?

Pärnu linna lasteaedades on 2114 last, sealhulgas mujalt omavalitsustest 66, kaks ja pool aastat tagasi oli viimati nimetatuid 140. Muude omavalitsuste laste osa vähenemine tuleneb Pärnu linna mõne aasta tagusest otsusest võtta oma lasteaedadesse üksnes lapsi, kelle elukohana rahvastikuregistris on märgitud Pärnu.

Otsus oli ja on igati õige, kuivõrd lasteaiakohti kõigile ei jätku. Ent rahaliselt oleme sellega kaotanud tulusid 110 000 eurot aastas (teised omavalitsused maksavad oma laste pealt linnale 169 eurot kuus, seda peale lapsevanema tasutava osalustasu).

Teiseks. Täiesti rumal on Teet Roosaare väide, et vanema poolt kaetava lasteaia osalustasu tõus on seotud linna kokkuhoiupoliitikaga. Tegelikkus on 180 kraadi teistsugune. Lapsevanema kaetava lasteaia osalustasu tõusu näol on tegemist lisatuludega linnaeelarvesse (mitte kulude kokkuhoiuga).

Enamgi: kulude kokkuhoiust lasteaedade puhul selle eelnõu valguses rääkida on samuti kohatu, kuivõrd oleme otsustanud kulutada lasteaedadele järgnevatel aastatel arvestatavalt rohkem kui seni ja rohkem kui on lapsevanema osalustasu tõusust saadav lisatulu. Mis on Roosaare valeinfo põhjus, kas rumalus või teadlik valetamine, ma ei tea, ent mõlemad on sügavalt taunitavad.

Kolmandaks. Lapsevanema osalustasu arvestus käib seadusest tulenevalt riiklikust töötasu alammäärast lähtudes. Seadusega lubatud maksimummäär on 20 protsenti. Pärnu linnas tõuseb see vastavalt esitatud eelnõule praeguselt üheksalt protsendilt 12ni. 12 protsenti on ülemmäär 11 lasteaia puhul 14st. Tartu linn plaanib tõsta tasumäära samuti kolm protsenti. Tartus saab see kokku olema 11 protsenti ehk protsendi võrra väiksem kui Pärnus, ent Tartu linna laenukoormus linnaeelarve tuludest on umbes 30 protsenti väiksem (poleks Pärnul nii suurt laenukoormust – võlgu võetud heaolu, ei peaks me praegu üldse lapsevanema lasteaia osalustasu suurendama).

Vaid kolmes Pärnu linna lasteaias – Pöialpoisis, Mais ja Kastanis – tõuseb lapsevanema osalustasu 15 protsendini, kuna neis lasteaedades on ujula (see on lisavõimalus, aga ka lisakulu). Ent tõus rahalises väljenduses on kõigil 14 lasteaial üks: kaheksa eurot ja 34 senti kuus. Siin on üks erand: Pöialpoisi ja Kastani lasteaia sõimerühmad, kus lapsevanema osalustasu ei tõuse üldse. Seda põhjusel, et sealsed ujumisbasseinid on sõimerühma lastele liialt sügavad ehk de facto väiksemad lapsed neid ei kasuta.

Oluline on siinkohal korrata sedagi, et kõigil vähe kindlustatud peredel on võimalik sotsiaalosakonna kaudu saada toetust lapsevanema kaetava osa tasumiseks, kui leibkonna ühe liikme netosissetulek on pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist alla 77 euro. Täielikult on lapsevanema osalustasust vabastatud need pered, kus korraga käib lasteaias vähemalt kolm last.

Mida me pakume saadava lisatulu – kokku 182 000 eurot aastas – eest vastu? Esimene ja kõige olulisem: see raha ei lähe kuskile mujale kui lasteaedadesse ehk meie lastesse tagasi. Enamgi: sellest ei piisa planeeritud lisategevuste ega -kulude katteks, mistõttu pea niisama suure summa paneme lasteaedadele juurde meie linna ühisest rahakotist.

Me loome 64 sõimekohta – kaks rühma kokku 32 lapsega lasteaeda Trall – ja võtame lasteaiana kasutusele Hansagümnaasiumi väikese maja, kuhu tuleb kaks aiarühma 42 lapsele. Matemaatiline tehe ei klapi, kuni täpsustuseni, et samal ajal muudame kaks praegust aiarühma, neist ühe Kesklinna, teise Kastani lasteaias sõimerühmaks (aiarühmas on lapsi lubatud rohkem kui sõimerühmas).

Veel kord: lasteaiakohti tuleb järgmisel aastal juurde 64. Ainuüksi investeeringud nelja rühma loomiseks on 242 000 eurot. Põhitegevuse lisakulud (õpetajate palgad, küte, valgustus) nimetatud nelja rühma peale kokku aasta arvestuses on umbes 162 000 eurot.

Kui siia lisada juba aastatel 2010–2011 loodud 28 lasteaiakoha samad kulud (75 000 eurot), saame lisakulu igal aastal 237 000 eurot. Peale selle vähenenud tulud muudelt omavalitsustelt (110 000), on lisakulu kokku 347 000 eurot aastas. Peale selle investeeringud (ühekordne kulu) – 242 000 eurot. Nii on asjad tegelikult. Oleme pannud ja paneme lasteaedadesse oluliselt rohkem raha, kui lisa teenime.

Pole küll otseselt seotud lapsevanema osalustasu tõusuga (aga kes soovib, võib seda just nii võtta), aga oleme valmis juba järgmisel aastal vähendama lasteaiaõpetajate palgakärbet kahe–kolme protsendi jagu (praegune kärbe on viis protsenti) ja seda lasteaedade enda sel aastal kokku hoitud personalikulude arvelt. See erand on põhistatud ennekõike asjaoluga, et taastada võimalikult kiiresti kooli- ja lasteaiaõpetajate palga vaheline tasakaal (kooliõpetajate palka maksab riik ja neil sellist kärpevajadust polnud).

Söandan siinkohal tuua veel ühe argumendi mõningate linna osutatavate teenuste kallinemise põhjenduseks. Me kõik oleme tunnistajaks viimase aasta olulistele hinnatõusudele. Ja ma ei ole nõus sellega, et Pärnu linn vaataks seda kõike arvestamata kõrvalt.

Miks peame õigemaks, et bensiini, elektri, toidu või erafirmade teenuste eest lisaraha küsimine ja maksmine on normaalne, aga linn oma teenuste hindu tõsta ei tohi? Teoreetiliselt on see mõnda aega loomulikult võimalik, ent pikas perspektiivis pole selline jaanalinnupoliitika jätkusuutlik.

Varem või hiljem hakkab see toimuma linna arengu arvelt, seda ei saa ega tohi pidada õigeks. Muu hulgas tingib teenuste ja kauba hinna tõusu kõrge inflatsioon (ja vastupidi).

Arvestades suurenenud ebakindlusega majanduses on meie hoiak tõsta vaid mõne teenuse hinda, kusjuures valiku peamine kriteerium on vaadata, kuhu linn on panustanud või plaanib rohkem panustada kui seni. Seda üldse mitte teha tähendab argust ja probleemide lükkamist tulevikku.

Linnavõimul pole üksnes õigus, vaid kohustus otsustada (kartmata ebapopulaarseid otsuseid). Aastaks 2013 on kavandatud üksnes maamaksu tõus, mis ütlen kohe, ei puuduta pärnakate elamute alust maad. Sellest tõusust saame tänu riigikogu otsusele 1. jaanuarist 2013 täiesti priiks, ent eelduseks on rahvastikuregistris elukoha kanne “Pärnu”. Muid hinnatõuse linnavalitsusel aastal 2013 kavas pole.

Seegi pole kõik. Tõstame tagasi laste sünnitoetuse 300 euroni lapse kohta (praegu 64 eurot). Tunnistan, et otsus alandada sünnitoetust oli viga. Aga vaid mõistmaks: kui meil oli vaja vähendada linna põhitegevuse kulusid 100 miljonit krooni (oleme saanud sellega hakkama ja linn toimib), võib mõni viga sisse tulla!

Vastupidi Pärnu Postimehe järjekindlale mantrale, et linna rahanduslik olukord on nigel, kinnitan teile: Pärnu rahanduslik seis ja väljavaade, et linna laenukoormus saab olema 2013. aasta eelarvega alla 60 protsendi, on praegu kümme korda kindlam kui kaks aastat tagasi ja kaks korda kindlam kui aasta eest. Oleme maandanud rea riske ja muutnud eelarvet veel konservatiivsemaks.

On vaid kaks riski, millest üks on see, kui Euroopa ei saa omadega hakkama ja majandus pöördub langusele. Ent ka kaks–kolm protsenti majanduskasvu vastab igati meie planeeritud tuludele. Kui majanduskasvu ei ole? Saame hakkama.

Just meie oluliselt paranenud finantspositsioon võimaldab tõsta sünnitoetuse tagasi tasemele, mis ta oli headel aastatel, ehk 300 euroni. Kui tahta olla positiivne, võiks rehkenduse teel jõuda tulemuseni, et ainuüksi sünnitoetuse tõus katab lapse kolme aasta lasteaiatasu tõusu. Kaks aastat kodus ja viis aastat lasteaias ehk lapsevanema kanda jääb kahe aasta lasteaia osalustasu tõus.

Lasteaiakohtade nappus on praegu Pärnu linna suurim probleem ja mul on siiralt hea meel, et meie ühise pingutuse tulemusena see leeveneb märkimisväärselt.

Ma armastan lapsi nagu teiegi, head pärnakad, seepärast, et nad on siirad ja kallid ning seda vaatamata sellele, et nad on ”kallid”!