Gerly Kättmann: On aeg järele mõelda ja muutuda

Gerly Kättmann.

FOTO: PP

Hingedepäev on möödas, aga vanarahvas uskus, et kogu novembrikuu rändavad hinged meile tavatult lähedal. Rändavad meiegi, elavate hinged. On ju nüüd, pimeduse tulles meil aega iseendaga kontakti luua ja sügisõhtute vaikuses vaiksematki sisehäält kuulda.

Mis oligi see teine inimeste kohta öeldud lause? Errare humanum est. Eksimine on inimlik. Ja mitte ainult tegudes või sõnades, vaid ka väärtustes ja arusaamades. Kui väärtused muutuvad, võib tekkida vajadus ausa ülestunnistuse järele. Minuga juhtus see nii.

Tänavu külmal jaanuarikuul eksisin ma väga olulise väärtuse vastu siis, kui mu sõbranna Diana Aitai meie seast lahkus. Unustasin väärtustada inimesi oma ümber, Diana lähedasi eelkõige, ja olin kantud sõnumist, et inimestest tuleb hoolida enne, kui nad surevad. See, et Diana põhikooliaegne kiusamine oli viimaseid vaevu tema hingel, mille ta päev enne surma andeks andis, oli minu tunnetust mööda väga tähendusrikas märk. Märk sellest, et kõiki hoolimatusega saadud kogemusi kanname endaga kaasas kogu elu, eriti kui need on pärit lapsepõlvest. Kogu südamest tahtsin, et inimestele see ometi kord kohale jõuaks.

Aga kellele see kohale ei jõudnud? Mulle endale.

Ma ei tajunud absoluutselt, et soov Õhtulehe reporteriga koostööd teha ja avaldada väga tundlikku infot ei saa lõppude lõpuks mitte ühelegi Dianat tundnud inimesele kasulik olla, isegi kui selle mõte oli inimesi toetada teadmises, et asjade juhtumisel siinilmas on oma põhjused. Sündis ainult palju valu ja pahameelt, mida hiljem lisandus hoopis teistsuguses meediakontekstis.

Miks sellised asjad juhtuvad? Kus oli minu enda tundlik loomus, miks ma ei mõelnud, et suur hulk kõige lähedasemaid inimesi, meie Pärnu linna inimesi, mõistab neid mõtteid hoopis teisiti kui ma ise? Mul on küsimused, aga ka vastused. Pärast pikki kuid sisejuurdlust peavad olema vastused.

Väärtused, millele me ei mõtle

Minu hingevalu selle valu pärast, mille olin naiivselt ja ettenägematult kaasinimestele põhjustanud, leidis leevendust ühe ülikooliloengu ajal. Me õppisime väärtusi. Neid aluseid, mille najal tegutseme. Tavaliselt me ei mõtle väärtustele, me tegeleme oma eesmärkide saavutamise või tagasihoidliku elamisega. Väärtuste olemasolu ei tule meile meeldegi. Seepärast puudutas see tund mind äkki väga sügavalt.

Väärtused! Kus on olnud minu väärtused? Kus olin ma ise, kui unustasin inimest – nii elavat kui surnut – kalliks pidavad väärtused ja tegutsesin selliste tungide ajel, millest ilmselgelt jäi kõlama teistsugune sõnum, kui soovisin? Kas mina üksi olen selles süüdi, et ma ei osanud targemalt mõelda? Miks ma ei olnud seda varem õppinud, miks mu eetikatunnet ei olnud kohandatud-harjutatud austavalt tegutsema kõige ekstreemsemateski olukordades?

See üks tund andis vastused. Aitas jõuda arusaamisele, et see lugu ei ole üksi minu lugu. Me elame ajal, kui väärtused on mõranenud, lõtvunud ja paksu tolmukihi alla mattunud. Me käitume ja tegutseme küll mingite sissekasvatatud moraalireeglite alusel, kuid konkreetsetes olukordades eksime, ja palju.

Vahest kõige selgemalt tajume väärtuste puudumist poliitika tegemise taustal. Et Eesti rahvas justkui vajaks või sooviks midagi, aga seal Toompeal tehakse midagi muud. Pole väärtusi, mis ühendaks. Pole ühist arusaama, et inimene on kõige tähtsam väärtus. Me ei näe ega taju seda poes, arsti juures ega õhtul uudiseid vaadates.

Vajaka jääb, kuni me ise ei tegutse. Mina otsustasin nüüd tegutseda. Kui kirjutamisega sai haiget tehtud, võib kirjutamisega lepitada. Võib proovida. Kui väärtuste küsimus tuksub minus pea iga päev, siis mida ma peaksin pelgama, julgedes sellest selgel sõnal märku anda? Ma soovin ainult, et meid, julgejaid, oleks rohkem.

Kui aeg liigub edasi

Väärtus, millele ma reporterile ausameelseid vastuseid andes toetusin, oli see, et võimalikult palju Eesti inimesi näeks Diana surma ka teisest küljest. Et need, kes juba olid tema kohta lugenud ja oma sisemuses reageerinud, saaksid vähemalt mõtiskleda millegi müstilisema üle. Kogeda, et kõige eksistentsiaalsemategi asjadega elus võib olla nii ja teisiti. Kogeda, et juhused võivad olla seaduspärad, mida meie veel ei tunne.

Praeguse paradigma vahetumise ajal liigume materiaalsest ja välisest kas rohkem või vähem nähtavalt tunnetusliku ja sisemise poole. Eks need inimesed, kes on lähedase surma kogenud, ehk tea seda kontaktitunnet lahkunud hinge poolt.

Diana oli minu kogemuse põhjal väga kontaktivõttev hing ja seda pärast oma surmagi: selle sõnumi ees, mida ma endasse tundsin tulvavat, olin lausa oimetu. Olin nii kaasa haaratud oma maailmas äkki avanenud kanalitest ja judinal kogetud tajudest, et see sõnum voolas minust kanaleid valimata välja.

Voolas välja kohutavaks õnnetuseks nendele meie ümber olijatele, kes äsja olid traagilise hukkumise läbi kaotanud lähedase inimese.

Meil kõigil võib olla eri väärtusi, mis teatud oludes üksteisega põrkuvad, aga siis tuleb teha valik. Ma tegin vale valiku ja palun südamest andeks kõikidelt inimestelt, kes tundsid Dianat ja keda temaga juhtunu sügavalt puudutas.

Hoolivust saab arendada eelkõige üksteist tundvate inimeste vahel ja ainult hoolivuse kaudu saavad meisse siseneda uued arusaamad ja tundmised.

Oluline on alustuseks teineteist hoida, kas või oma mõtetes, ja kui süda lubab, siis üksteisele andestada. Hingedeajal eriti. Kogemus, mille me saame hirmu ja viha vabaksandmise rõõmust, on võrreldav vähesega siin elus.

Tagasi üles
Back